Suur maa, suured asjad: (Sõna)rocki paradoksid (1)

Puhkuselt tööellu naastes sain kohe esimesel nädalal enneolematu kogemuse võrra rikkamaks. Veetsin nimelt kaks pikka päeva Paides arvamuskultuurifestivalil, milline korraldati Skandinaavia eeskujul Eestis esimest korda. Tundus paradoksaalne, et seda ka sõna rockipeoks nimetati. Kuid rockmuusika kuulub ju kultuurivaldkonda, miks ei peaks siis kultuurne nähtus olema sõnarock?

Huvi ürituse vastu oli üsna niisugune, nagu eeldasin: aruteludest sai osa paar tuhat inimest. Postimehelgi oli oma lava ühiskondlike ja ajakirjanduslike teemadega ning kuulajaid-kaasamõtlejaid jagus igale arutelule. Kuna olen rohkem kirjutaja-inimene, imetlen seda enam neid, kes suulises väljenduses osavad. Näiteks meie laval privaatsuse ja turvalisuse teemal debatti tüürinud Postimehe kolumnisti, ajakirja Digi peatoimetajat Henrik Roonemaad. Just see kohati päris terav arutelu tõestas veenvalt, kuidas sõna võib kultuurselt rokkida.

Paide Vallimägi oma ordulinnuse sopiliste varemetega on selliseks ürituseks pea ideaalne koht – ja asub ta justkui sobivalt Eesti keskel. Ometi on siin teatav vastuolu. Eesti on ühiskondlik-poliitilistes aruteludes liiga sageli unustanud, et oleme mereriik, kuid sügaval mandril olles tundub merest rääkimine ja merega arvestamine veider mõte. Nii tekivad aga kohe teatavad piirid. Vaatasin-kuulasin Järvamaa ettevõtluse, haldusreformi jms arutelusid ja sobitasin vaimus kuhugi sinnasamasse Saaremaa “boksi”. Väga raske! Aga hea tahte, nutika idee ja esinejate abil ilmselt ületatav.

Viimase nädala jooksul on palju küsitud, et mis siis nüüd paremaks läks? “Mitte sõnu ei ole vaja, vaid tegusid,” ütles tuntud režissöör, keda neil päevil kohtasin. Jah, eks ta ole… Ometi palus ka president Toomas Hendrik Ilves iseseisvuse taastamise päeval kultuuriavalikkust appi, et õigustatud muresid ikka arukalt väljendataks: “Arvustagem seda, mis on valesti /—/. Aga hinnakem seda, mille väärtust ei tohiks unustada.” Eks siin olegi arvamuskultuurifestivali koht ja võimalik kasutegur.

Esimene vasikas ei läinud kindlasti aia taha. Küll aga pakkus see mõtteainet, kuidas üritust edasi arendada. Lihtsal põhjusel – ega keegi ju õieti ette kujutanud, kuidas kogu krempel välja kukub. Olen üsna veendunud, et järgmisel aastal tehakse mõndagi teisiti. Kumu levib inimeste seas ning küllap pannakse püsti rohkem lavasid ja on hulga rohkem huvilisi. Samas ei üllataks sugugi, kui just esimest festivali hakataks meenutama kui mõnusat ja intiimset, kus kõik said kõigiga mõtteid vahetada.

Muide, laupäeva õhtul Eestimaa Südames selgus, et lisaks rokkivatele sõnadele on vormis ka kohalikud pärisrokkarid. Kes veel mäletab paari-kümne aasta tagust Eesti levimuusikat, kaevab kindla peale ajusopist lagedale Paide bändi Paradoks (asutatud tegelikult juba 1979), kelle suurim hitt oli “Ära möödu must lähedalt”.

Just seesinane bänd meenus meile, kui kuulsime, et ühes Paide vabaõhulokaalis on õhtul elav muusika. Läksime kaema ja oh imet, laval oligi Paradoks täies elusuuruses! See, et juba mainitud hitti õhtu jooksul kaks korda kuulsime, enam ei üllatanud.