Kuidas me skautide suurlaagris käisime (2)

Järvamaal Tagametsas toimus juulis Eesti skautide ühingu suurlaager, kuhu pääsemiseks tuli sooritada järgueksam. Kirjalikul eksamil pidi vastama paljudele nii Saaremaa kui üldse Eesti olude ja inimeste kohta käivatele küsimustele. Samuti tuli eksami edukaks sooritamiseks teada, kuidas saada metsas hakkama tavapäraste abivahenditeta.

Aste kodutütarde rühmast, mida juhendab Merle Kivi, sooritasid testi ja said sellega pääsme suurlaagrisse Helina Leppik ja Helena Ellermaa.

Laagrimuljeid jagab Aste rühma kodutütar Helena:
Laager toimus 13.–20. juuli. Nende päevade jooksul võis kogeda väga palju huvitavat: ronides seiklusradadel, mis paiknesid kõrgel puude otsas, sai ennast proovile panna, harjutada meeskonnatööd.
Kuna laager oli keskkonnateemaline, siis käsitlesime sellega seonduvaid probleeme viiel tegevusväljal. Need olid “Tuli”, “Vesi”, “Maa”, “Õhk” ja “Inimene”.

Tegevuskavva mahtus ka kogu laagri evakueerimine ja veel palju muud huvitavat. Kuna laagris olid ka prantslased, valgevenelased, soomlased, rootslased ja belglased, sai ka aktiivselt praktiseerida inglise keelt. Välismaalased tutvustasid meile ning meie neile oma traditsioone ja kombeid, saime isegi paar uut lauset selgeks.

Laagriellu lisas “vunki” öine mäng. Pidime jõudma punktist A punkti B. Teekonna tegid aga raskeks “vaimud”, kes tahtsid meid kinni võtta. Lisapunkte oleksime saanud selle eest, kui oleksime näinud lugeda, mis on vaimude seljale kirjutatud, kuid pimeduse tõttu oli see suhteliselt võimatu. Pärast poolt tundi metsavahel roomamist ja enese peitmist jäime lõpuks siiski vaimule vahele ning mäng sai sellega meie jaoks läbi.

Kõige suurem matk toimus laagriaja keskpaigas. Tuli läbida 31 kilomeetrit ja 7 punkti. Esimesed võistkonnad alustasid kella ühest, kodutütred kella kahe ajal. Matka lõpetasime keskööl, kõige viimased koguni kell kolm öösel. Kontrollpunktides tuli kinnisilmi telk kokku panna, tunda ära sõlmi, teha oma riietest ja kahest lauajupist kanderaam, anda esmaabi, filtreerida vett, mängida paintball’i ja teha kättesaadavatest materjalidest lõket.

Enne kojuminekut tuli veel luurata, mida “vaenlased” metsas teevad. See meenutas mängu, mida mängisime alguspäevil. Kui lõpuks laagriplatsile tagasi jõudsime, olime nii väsinud, et läksime kohe magama.
See laager oli tõesti väga lahe, kuna Saaremaal kodutütred ja skaudid koos ei tegutse ning kõik see, mida me laagris ette võtsime, andis meile palju uusi ja kasulikke oskusi.

Ilme Õunapuu