See on teadlaste poolt ammu selgeks uuritud, et söök ja jook on erinevates kultuurides üks domineerivam identiteedi osa. Isegi jõulisem identiteedi väljendus kui rahvariided või muu rahvuslik käsitöö, tantsud, kombed jmt.
Nii ka meie Eesti saartel. Võib-olla me selle peale sageli ei mõtlegi, kuid rääkides külalistega saarerahva elust-olust ja külaliste ootustest, tuleb see ilmselgelt esile. Ja annab meie kohta nii mõndagi teada, pakub kõneainet ja tekitab ootusi.
Mõned nädalad tagasi käisin Leedumaal seiklemas ja otsisin paaniliselt kohta, kus saaks tsepeliine süüa. Söömata need jäid, sest avalikud söögikohad pakkusid vaid pitsat ja muud euroopalist kõhutäidet. Toidupoes kulinaarialetis ka polnud. Ja nii see unistus mu soovidega koos sinna Leedumaale jäi. Et teine kord siis ehk? Aga kurb oli Leedust lahkuda oma maitsemeelt kohaliku rahvussöögiga hellitamata.
Tegelikult mõlgutab iga saarele külla, huvi- või puhkusereisile tulija mõtteid kalast ja saare koduöllest. Saarlastele endale on see juba tavaline teema ja süsteemid, mis õigete kalameesteni ja õllemeistriteni juhatavad, rahvale teada. Hädas on aga külalised. Tõenäoliselt nad Kuressaares ega saarel mujalgi (välja arvatud ehk Lümanda söögimaja) söögipaiku, kus koduõlut ja saare kalaroogi pakutaks, ikka ei leia küll. Mis muidugi ei tähenda, et neis teistes muusugust toitu pakkuvates paikades maitsvad söögid poleks.
Aga küsimus on ikkagi selles Saaremaale omases – kalas ja koduölutis. Neist kahest on omamoodi defitsiit saanud ja õnnelikud on need külalised, kes kohalike salasüsteemidele kala ja koduöluti hankimiseks jaole saavad.
Muidugi lausuvad skeptikud nüüd kohe vastu, et euronõuded ja väiketootjate tapmiskampaania jne, jne. Samas, Belgias näiteks, Euroliidu keskuses, on vägagi levinud väikeõlletootjad, väikejuustutootjad – kohalikud rahvusliku söögikultuuri elushoidjad. Ja kodused kohaliku söögiga hiilgavad restoranid.
Äkki see polegi nii ilmavõimatu – meie saaremaist söömiskultuuri aus ja elus hoida, osta siinset kaupa ja tunnustada sellega kohalikku tootjat, kalasuitsutajat või õllemeistrit? Ning võttagi eesmärgiks, et eelkõige avame oma kodusaarel uusi kohaliku söögi ja joogiga kõhupaitamise kohti. Muud söögid võivad ju ka olla, aga meie oma kala ja ölut peavad olema. Sest leivakõrvane peab ikka olema, ja kodumaine. Ega’s me nii vaesed ka pole.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Suht kuupealt kukkunud arvamus.
Kui Ajakaja peab Saaremaa eluolu kohta ilmtingimata mingi sagedusega arvamust avaldama, võiks ettevõetud teemasse veidigi süveneda.
Umbes nädal tagasi kirjutas Gospa ja Ku-Kuu peakokk Toomas Leedu pikalt-laialt kalarestorani pidamise köögipoolest.
https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=54597
“…
Muidugi lausuvad skeptikud nüüd kohe vastu, et euronõuded ja väiketootjate tapmiskampaania jne, jne. Samas, Belgias näiteks, Euroliidu keskuses, on vägagi levinud väikeõlletootjad, väikejuustutootjad – kohalikud rahvusliku söögikultuuri elushoidjad. Ja kodused kohaliku söögiga hiilgavad restoranid. …”
Skeptikud skeptikuteks aga reaalne elu?
“Praktikud” püüavad sotti saada, kuidas oli, on ja saab olema Eesti seadustega see asi reguleeritud.
“Koduõlle” müüki reguleerib Alkoholiseadus. Millal aga hakkas kehtima hetkel kehtiv Alkoholiseaduse redakstioon?
Ise vastan, umbes kuu aega tagasi – 15.07.2013.
Ja kaua kehtib?
No natuke ikka kehtib – isegi kuni aasta lõpuni, siis on jälle uus redaktsioon.
“Koduõlle” müüki reguleerib ka Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadus (“Kehtivusaeg” muidugi jälle 01.07.2013..31.12.2013.)
Aktsiisiseaduses on väga kavalalt defineeritud “turismitalu” —
“…Käesoleva seaduse § 34 lõike 1 punktides 1 ja 3 ning § 40 lõike 1 punktis 1 sätestatut ei kohaldata aktsiisilaopidajale, kes tegutseb väljaspool linna, alevit või alevikku majutus- ja toitlustusteenust osutava ettevõtjana turismiseaduse mõistes ja kelle tegevus vastab järgmistele tingimustele:
1) aktsiisikaupadest toodetakse ainult õlut ja kääritatud jooke;
2) õlut ja kääritatud jooke toodetakse kalendriaasta jooksul kokku kuni 4000 liitrit;
3) tootmine toimub majutus- ja toitlustusteenust osutava isiku ettevõtluseks kasutatavates ruumides, mis on selleks Maksu- ja Tolliameti poolt aktsepteeritud;
4) aktsiisilaos toodetud kääritatud jooki ja õlut müüakse ainult kohapeal tarbimiseks majutus- ja toitlustusteenust osutava ettevõtja tegevuskohas;
5) aktsiisilaopidaja ei võta aktsiisilattu vastu alkoholi.
jne”
Turismitalu saab teatud tingimustel õlut toota ja koha peal müüa aga ainult koha peal – naaberturismitalule ta seda edasi realiseerimiseks müüa ei tohi ja “legaalse” Saaremaa koduõlle “väiketootja” ei saa samaaegselt olla “turismitalunik” — suletud ring.
“Praktikute” arvates see “kohalike salasüsteemide kaudu koduõlle hankimine” ongi pea ainus võimalus (sama ka paljude teiste asjadega, nt “Meie ei müü kohvi – meil pole vastavat luba aga ostes 1€ näitusepileti anname külastajale kohvi tasuta, kommi saab ka”)!
PS. WTF on ölut, et kirjutises mingist ölutist kirjutatakse?! See, miks Kelderite pruulikojas hakatakse valmistama käsitööõlut, mitte koduõlut, see ei tule mitte Brüsselist vaid Eesti seadustest. Dura Lex, sed Lex!
asjakohane arvamine aga ole kena ja tule tee ja paku nn.kalaroogasid ning saad tegelikkusega kurssi! On üks asi arvata,teine lugu tasuvalt ja jürjepidevalt teha!