Kes kaitseb joobnud kaagi eest? (12)

Kes kaitseb joobnud kaagi eestRahumeelne saarlane eeldab isekeskis arutledes: tulgu lähenev valdade liitmine nii- või teistviisi, tulemuseks peaks olema elanike kindlus, et kaabakad ja pätid ei hakka oma toimetusi tegevaid rahulikke Eesti kodanikke – pelgalt igavusest – mitmekesi klohmima.

Umbusku põhjustab tõik, et paljud, kes joobnud kaabakakarjaga kohtunud ja “valusalt arvamusi vahetanud”, on tihti lihtsameelselt eeldanud: riik vastutab 100% oma jõustruktuuridega (politsei, salapolitsei, kaitsevägi, kaitseliit), et ei Viljandis, Tallinnas, Rakveres ega Kuressaares ei peksaks tänavakaagid kõrvalisi isikuid – kergemal juhul ninast verd välja lüües ja rahakotti röövides, halvemal juhul neid “pulli pärast” töövõimetuks sandiks tagudes.

Ilmselt oleks ajalehtedes vaja teavitada, kui palju ööpäevast on tavakodanikul õigus avalikus kohas viibides loota politsei kaitsele? Kas päeval tuleb politsei appi kolme, öösel aga kuue tunni jooksul pärast ohvri väljakutset? Või polegi abi saabumisele ajalist mõõdikut? Selle üle arutles 3. juuli Postimehes ka Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo juht Kalvi Almosen.

Politsei on “tehtud liiga õhukeseks”?

Kõige jõledam on, et kaakide kambad tikuvad naha peale andma relvastatud ja väljaõpetatud politseinikele endile. Hiljutisi kaakide Viljandi ja Türi politseile kui riigivõimule avalikult allumatuse näitamist ei oska tavaline inimene ju teisiti võtta.

Tänavuste jaanipidude aegu ei tulnud TV-s esinenud ametimeeste sõnutsi mitmes Eesti paigas politseijõud taas toime kodanike füüsilise solvamise vältimisega. Kaabakate õigusi on nii avardatud, et Haapsalus ei saanud politseinikud pättide kambakaklusest muidu jagu, kui tulistasid ehmatuspaugu õhku. Aga selle asemel, et alustada pättide pokripistmiseks kriminaalasja uurimist, kahtlustati, kas mitte politsei ise ei liialdanud oma võimu näitamisega ajal, kui kaklevad kambad udjasid vastastikku spetsiaalselt valmistatud riistvaraga arvete klaarimiseks mööda üksteise päid-jalgu.

Politsei võimekuse langus ohjeldada tavalisel rahvakogunemisel joobnuna laaberdavaid kaake on ju tegelikult Eesti vabariigile häbistav. Oma võimekuselt ja varustuselt tuleks politsei kaakidega kindlasti toime. Kuid neid ahistab seadus. Kannatab aga tavakodaniku turvalisus. Mis on põhjuseks?

Eesti aitab rahva rahaga Kreekat. Aga politseil jaanipeol ülbetele joobnud laaberdajaile ning teistelegi piduliste tülitajatele kumminuiaga korralik mats üle turja anda pole lubatud? Milles on asi? Kas olemasolevad Eesti seadused on järsku liiga kaagilembesed?

Usk kaakidele alla jääva jõustruktuuri võimekusse kaitsta Eesti riigis igapäevaselt tavakodanikku kahaneb. Miks väljaõpetatud ja piisavalt relvastatud politseiüksus ei tule üha sagedamini avaliku korra ja ausa maksumaksja röövimisest-peksust päästmisega toime?

Enne jaanipäeva – päise päeva ajal – ühes Eesti suurlinnas kesksel rahvarikkal tänaval polnud politseid tõkestamas tänavaröövlite kampa, kes võttis ühelt Eesti vabariigi 20-ndates eluaastates (tervislikel põhjustel püsivalt töövõimetult) kodanikult vägivallaga rahakoti dokumentidega ja mobiiltelefoni. Vististi varasematest elukogemustest tingituna ei läinud ükski tänaval liikujaist ohvrile appi. Kuigi kindlasti oli tiheda liiklusega tänaval kümnetel inimestel taskus mobiiltelefon.

Vaba inimese tunnuseks on õigus enesekaitsele

Pooltuhat aastat tagasi võeti Liivimaa (kuhu kuulus ka Saaremaa!) talupoegadelt õigus kanda mõõka. Sellega võeti ka õigus kaitsta oma väärikust ringiloivavate kaakide rünnete vastu. Ettekujutuse tollastest tavadest avitab pakkuda kunagine menufilm “Viimne reliikvia”.

Õiguse vaba inimesena kasvõi relva jõul oma au kaitsta võtsid eestlastelt ära saksakeelsed kolonisaatorid. Võibolla seetõttu, et eestlaste hulgas hakkas tollal massiliselt levima õllejoomine ning sellest tulenev üleliigne kuraasitamine ning laamendamine?

Igatahes 1507. a võttis Liivimaa ülemnõukogu (tookord nimetati seda küll Maapäevaks) vastu saatusliku otsuse – poliitiliselt kahtlastel ning moraalselt ebakindlatel inimestel (eestlastel!) keelati relvakandmine ja oma isikliku au kaitsmise õigus. Lisaks kuulutati nad kõlbmatuks kaitseväkke võtmiseks. Tänases Eestiski ei võeta kaitseväkke nekrutiteks vaimsete häirete ning ränkade ihuliste vigadega inimesi.

Siinkohal peatuks ka mõistel “duell”. Kas enesekaitse on duell? Ei ole. Duell on auküsimuse lahendamine võrdsete vastaste vahel. Kuid kuuekesi ühele vanurile või noorele töövõimetule invaliidile kallale tungida, et abituid ohvreid röövida – selliselt toimetavad ausõna mõistet tundmata vääritud kurjategijad. Usinale googeldajale – otsige, kus on tänapäeva Eesti seadustes kirjas ausõna mõiste?

Võiks ju võtta vastu õilsa põhimõtte, et õnnetule ülespaistetanud näoga ohvrile maksab riik kuue kuu palga valurahana selle eest, et riik ei suutnud täita oma tähtsat kohustust – ohvri kurjategija vägivallast päästmise moraalset lepingut. Võttes ohvri keskmiseks sissetulekuks 800 eurot kuus, tähendaks see ohvrile kuu aja jooksul 4800 euro lisandumist pangaarvele.

Aga riik võtaks sunnirahana oma kulud kurikaelalt ise tagasi. Kui kurikael maksta ei jaksa, teeb ta ühiskondlikult vajalike abitöödega arve tasa.

Eesti relvaseadust tuleks muuta enesekaitse osas

Ka peaks röövlikaakide kallaletung andma ohvrile seadusega kaalutlusõiguse loobuda hoiatuslasust õhku ja tulistada kallaletungijaid kohe. Kuid üksnes allapoole puusi.

Samuti tuleks nõudeid relvataotlejaile karmistada. Nii ei oleks mingil põhjusel mõistlik anda kaitseväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistatud inimesele õigust omada isiklikku relva.

Relvaluba omavalt isikult tuleks see luba aga alatiseks ära võtta, kui ta on avalikus kohas joobnudpäi kakelnud – seda pidurdamatu enesekontrolli ning madala eetilise taseme (ausõna mõiste tal ju puudub) tõttu.

Pole midagi uut siin maailmas – ainult minevik kordub uues kuues. Sestap tasuks täpsemalt uurida Liivimaa Maapäeva 1507. a relvakandmise õiguse kitsendamise tegelikke motiive. Kas see oli ikka pelgalt samade põhjendustega kui Fabian von Roseni (1683–1764) nn Roseni deklaratsioon?

Print Friendly, PDF & Email