Veel skandaalidest sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne ümber (14)

Kõigil tülidel on oma eellugu, millele tüli tipphetkel aga tähelepanu ei pöörata, sest vastastikuste süüdistuste ja solvangutega aetakse tülis osalejate hari nii punaseks, et mõtlemiseks ei jäägi aega. Kui skandaali sekkub veel kiibitsejate koor, läheb asi segasest segasemaks. Nii oli seekordki SA Kuressaare Hoolekanne ümber lahvatanud skandaali puhul, kus ütlemised ulatusid solvamisteni ning sõimunigi välja.

SA Kuressaare Hoolekanne juht Tiia Tammsalu nimetati kurjaks punapeaks, kes kõndivat üle laipade ja polevat üldsegi sobiv oma ametikohale, kuna ei oska kiibitsejate kombel käituda, vaid teeb oma tööd, mille eest ka palka saab. Ning mis hullemast hullem – jättis SA põhikirja tehtud muudatused mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile ette nähtud aja jooksul saatmata.

Teras tegi oma tööd

Anton Terast aga süüdistati selles, et ta tutvus asjade tegeliku seisuga sihtasutuste seaduse ja SA Kuressaare Hoolekanne põhikirja nii vanas kui ka uues redaktsioonis. Nii võinuks toimida kõik nõukogu liikmed ja nende hulgas päris kindlasti nõukogu esimees, sest tema kohustuste hulka kuulub koosoleku korraldamine ja ettevalmistamine.

Minu arvates oleks esmane selles ettevalmistustöös tutvuda interneti teel sihtasutuste registri kaudu oma juhitava nõukogu liikmete volituste kehtivusajaga ehk nõukogu õigusvõimega. Seda ta kahjuks ei teinud ja nii jõutigi tõeni Anton Terase kaudu, mida aga arvukas kiibitsejate armee Antonile kohutavaks süüks arvas.

Eksisid kõik need, kes põhikirja 2012. aasta juunis tehtud muudatust fetišeerides arvasid, et muudetud põhikirja saatmisega registrile pikenevad seniste nõukogu liikmete volituste kehtivusajad automaatselt. Tegelikult oli vaja veel (kas üheaegselt põhikirja muutmisega või hiljem, kuid ikkagi enne tähtaja möödumist) lasta Kuressaare linnavalitsusel oma korraldusega seniste nõukogu liikmete volitusi pikendada või määrata tähtaega minetavate nõukogu liikmete asemele uued nõukogu liikmed. Seda aga ei tehtud, kuigi niisugune käik tuleneb SA Kuressaare Hoolekanne põhikirjast ja sihtasutuste seaduse paragrahvist 27. Viidatud põhikirja punkt 21 sätestab: “Nõukogu liikme volituste lõppemisel nõukogu liikme volituste tähtaja möödumise, tagasikutsumise või tagasiastumise tõttu on linnavalitsus kohustatud määrama uue nõukogu liikme ametisse hiljemalt päevaks, mil lõpeb eelmise nõukogu liikme volituste tähtaeg. Nõukogu liikme volituste lõppemisel juhul, mil isiku osavõtt nõukogu tööst muutus objektiivsetel põhjustel võimatuks, on linnavalitsus kohustatud uue nõukogu liikme määrama ametisse viivitamatult.”

SA seaduse §27 ütleb, et “nõukogu liikmete määramise ja tagasikutsumise kord sätestatakse põhikirjas”. Arusaadav, et seaduses öeldut ei ole kellelgi õigus ümber lükata.

Samast tsiteeritud põhikirjapunktist 21 selgub ka, et Kuressaare linnavalitsus peab SA Kuressaare Hoolekanne nõukogu pidevat teovõimet väga oluliseks. Ometigi juhtus, et SA oli teovõimelise nõukoguta ligi pool aastat.

Tähtsaim tulemuslikkus

26. juunil 2013 pikendas Kuressaare linnavalitsus oma korraldusega SA Kuressaare Hoolekanne nõukogu seniste liikmete volituste kehtivusaega. Sellega andis linnavalitsus SA Kuressaare Hoolekanne nõukogu kõigile senistele liikmetele võimaluse teha nüüd küll juba “üleajateenijatena” ära see, milleks nõukogu oma normaalajal võimeline polnud. Öeldut ei tule võtta ainult vihjena SA Kuressaare Hoolekanne tegevjuhi konkursi nässuminemisele, vaid muudelegi vajakajäämistele nõukogu töös.

Ei saa ka märkimata jätta SA seaduse §26 lõiget 3, mis ütleb: “Nõukogu liikmed valivad endi hulgast esimehe, kes korraldab nõukogu tegevust.”

SA Kuressaare Hoolekanne põhikirja punkt 25 aga sätestab: “Nõukogu esimehe valimisel võib iga nõukogu liige üles seada ühe kandidaadi. Kandidaadi ülesseadmise ettepanek esitatakse kirjalikult koosoleku juhatajale enne vastava päevakorrapunkti arutamise algust.”

Siit tuleneb, et nõukogu esimees ei pea olema linnavalitsuse liige. Seni küll oli, aga ilmselt on töö edukuse huvides, kui see edaspidi nii ei oleks. See, et sotsiaalala abilinnapea oleks tavaline nõukogu liige, tuleb aga kahtlemata kasuks, sest siis on võimalik võrdlemisi lihtsal viisil teavitada kõigest vajalikust ka linnavalitsust. Unustamine oleks sel puhul vähem tõenäoline. Positiivne oleks siis seegi, et nõukogu töö parteistumine nõrgeneks. Tähtsam kui miski muu on ju SA ladus töö ja selle tulemuslikkus. See käib täiel määral ka SA nõukogu töö kohta.

Kaljo Vinn
Kuressaare päevakeskuse külastaja

Print Friendly, PDF & Email