Üks meie seast: Raamatusõbra tänukiri

Ema mäletamist mööda õppisin lugema umbes nelja-aastaselt. Kuidas see täpselt juhtus, keegi ei tea. Korraga tuli lihtsalt välja, et ma mitte ei vaata raamatutest pilte, vaid oskan ka sõnu kokku veerida.

Küllap tekkis huvi raamatute vastu sellepärast, et mulle loeti palju ette. Ainuüksi Mõmmi-aabitsaid oli riiulis rohkem kui üks, Pipisid vist suisa kolm – siit ja sealt kingiks saadud. Raamatuke, mida vanaema tavatses ette lugeda, jutustas õrnast Piibelehe-neitsist. Ema loetuna mäletan luuletust rohutirtsust, kes läks kõndima. Mõni jutt oli ilus, teine natuke õudne – aga need olid põnevad! Polnud vaja palju mõelda, et mõista: kusagil on neid lugusid terve hunnik, aga nendeni jõudmiseks tuleb tähed selgeks saada.

Varamu, kus uusi lugusid oli virnade viisi, leidsin kooli alguses. Ühtäkki sain teada, et alevis on selline koht nagu lasteraamatukogu. Ning et seal on riiulite kaupa lastele mõeldud raamatuid. Õhukesi ja pakse, muinasjutte ja seiklusi, luuletusi ja koomikseid… Võib-olla oleks see vaimustus üle läinud. Võib-olla, tagantjärele ju ei tea. Kuid Orissaare raamatukogus töötas tädi Elna. Ning tema juurest oli raske tühjade kätega lahkuda.

Elna-tädi oskas alati midagi soovitada. “Sulle meeldivad loomalood? Kas sa seda oled lugenud, see on uus…” Või: “Kas sul Lindgreni raamatud on kõik loetud? Vaatame, äkki leiame midagi veel.”

Tema laua kõrval oli vana diivan, kus sai oma leidudega maha istuda ja neid sirvida. Kaaluda, mida kojuviimiseks laenutada ja mis võtmata jätta. Selle diivani peal istusin ma õnnelikult mitu korda nädalas. Mõne õhema raamatu jõudsin sealsamas läbi lugeda, mitu tükki võtsin endaga kaasa. Ei mäleta, et ma oleks olnud ta juures üksi – alati leidus lapsi, kes pärastlõunast bussi oodates tegid siin oma koduseid ülesandeid. Raamatukogu oli koht, kus oli hea olla, eks minagi tundsin seda. Selles pisikeses toas oli mõnusalt vaikne ja lõhnas vana paberi järele.

Nüüdki püüan igal õhtul enne magamaminekut lugeda kas või mõned leheküljed. Kõige meelsamini käin just raamatupoodides: vaatan, kuidas erinevad teosed on kujundatud, mismoodi illustreeritud, otsin oma lemmikkirjanike uusimat loomingut, puhkan vaimu… Armastus raamatute vastu, mille lapsena leidsin, on alles.

Väike Orissaare lasteraamatukogu meenus, kui järjekordset intervjuud tehes kuulasin kellegi elulugu. Ning see inimene mu vastas kirjeldas oma lähemat tutvust raamatutega: “Naljakas, ma ei mäleta selle raamatukoguhoidja nägu, aga mäletan, et ta oli lastega väga lahke…” Jäin mõtlema, mitu korda sarnast lugu praeguseks kuulnud olen. Et kusagil on kunagi olnud üks tõeliselt tore kohaliku raamatukogu hoidja, kes väikesele lugejale soovitusi annab. Veenvalt, aga mitte pealetükkivalt, targalt ja sõbralikult. Just nii, nagu minagi oma lapsepõlvest mäletan. Hoides ja ergutades väikese lugeja huvi raamatutemaailma vastu, nii et ta täiskasvanunagi teab, kui lihtsalt kättesaadav ja rikastav on nende kaante vahele peidetud fantaasiamaailm.

Tahaks loota, et paljudes raamatukogudes toimetavad Elna-tädi sugused armsad inimesed. Jõudu ja jaksu neile selles ülitähtsas töös!

Print Friendly, PDF & Email