Murufestival Juu Jääb – kõike just parasjagu

Murufestival Juu Jääb – kõike just parasjaguKäesoleva aasta festivalisuvi on taas kord kirjumast kirjum. Nii nagu leiba, vajab inimene ka meelelahutust, mis ei pea ilmtingimata tsirkus olema – eriti veel selline, kus elevant lõpuks kahetsusväärselt surma saab. Suvi on ses osas helde aeg ka Saare- ja Muhumaale, kultuurisündmusi jagub igale maitsele. On aga mõningaid, mis teiste hulgast silma paistavad, noh, nagu näiteks Juu Jääb.

Ma arvan, et võin ennast Juu Jääbi veteraniks pidada. Kõigile “jääbidele” pole ma muidugi jõudnud, kuid sõrmede peal lugedes saan üle poole kokku kindlasti. Tunnistan, et mitte iga kord pole Juu Jääb suutnud minus tohutut hingevärelust tekitada. Mõnikord lihtsalt asjad ei klapi – pole muusikalised etteasted just minu maitse või on muid segavaid asjaolusid, nii tegelikult ka sel aastal, kuid hoolimata kõigest pole see mind siiani ometi takistanud järgmisel aastal taas oma samme Muhu saare poole sättimast.

“Lõpetage see mürgel!”

Ajal, mil nii paljud festivalikorraldajad unistavad sellest, et nende üritus kasvaks ja meelitaks suuremat publikuhulka ning saaks püstitada üha uusi ja uhkemaid lavasid, või püüavad skaala teises otsas lihtsalt ellu jääda, on Juu Jääb suutnud läbi aastate säilitada endiselt selle mõnusa murufestivali aura. Linnast pagemise tunde. Kunagi pole olnud rahvast liiga vähe või liiga palju. Kõike on parasjagu.

Esiti küll mujal alguse saanud, kuid seejärel Nautse Mihkli talus oma päris koha leidnud väike muusikasündmus on võrreldes kümne aasta taguse ajaga kasvanud. Kui 2000. aastate alguses oli talu rehetoas kõlanud improvisatsiooniline muusika veel suhteliselt marginalne ja selline tolles mõistes häppening suutiski kohale meelitada vaid käputäie huvilisi, on olukord tänaseks muutunud. Ka keset pärapõrgut (mida Muhu saar välismaisest suurlinnast tulnud artisti jaoks kahtlemata on) võib võõrustada sellise klassi staare, seda on Muhu saare olulisim kultuurisündmus jätkuvalt tõestanud.
Kas või ainuüksi selle väikese tõiga pärast võib Juu Jääbi omamoodi kultuurifenomeniks nimetada. Populaarsuse kasvul on aga ka oma hind.

Juba möödunud aasta näitas, et toimunud on mingi muutus. Mitte, et festival oleks kvaliteedis järele andnud, aga väikesel festivaliterritooriumil koeraga ringi patrullivad politseinikud ja praktiliselt keset karjamaad asuval platsil jäigalt peo lõpetamise nõudmine tekitavad tahes tahtmata küsimusi. Eriti inimese jaoks, kes mäletab aegu, kui sõbraliku olemisega kordnik juhatas festivalikoha väravas autosid parkimisplatsile ja muusika mängis mõnele napsusele pidulisele kasvõi päikesetõusuni. Vahetu, sundimatu õhustik, kus DJ-d mängisidki nõrkemiseni ja muusikud jämmisid üheskoos armastusest muusika vastu, kuni nad ise ja rahvas soovisid – mitte sellepärast, et oli kehtestatud öö-rahu. Läinud aastalgi kuulukse, oli mitmeid kordi helistatud, et “see mürgel” lõpetada.

Ma pigem ei hakka spekuleerima, kes Muhu saare kiratseva kultuurielu ainsat tõeliselt suurt sündmust võtab vaevaks survestada, kuid igal juhul on see kahetsusväärne, kui ei suudeta paari valget suveööd, mis jätavad väikesaare kaukasse tuhandeid eurosid, lamenti löömata üle elada. Aga mis teha, selline on paraku populaarsuse varjukülg, kui on igameheõigus rahu ja vaikust nõuda.

Vaadakem otsa numbritele

Igal juhul tasub aga ka numbritele otsa vaadata. Möödunud aastal korraldatud uuring, mis analüüsis kultuurisündmuste mõju kohalikule piirkonnale, tõi välja tõsiasja, et Juu Jääbi toimumiseta ca 1500 inimest sel ajavahemikul oma jalga Muhu saarele üldse ei tõstakski – ja see 1500 on pea sama palju kui saarel elanikke. Rahaliselt mõõdetav kahju, ehk raha, mis selle tulemusena saamata jääks, oleks ca 200 000 eurot. Vanarahval on üks kena ütlus – maksa kinni või tee järele!
Olles aastaid Juu Jääbil käinud, võin kindlalt ja rahuliku südamega väita, et see on üks sõbralikumaid suviseid sündmusi, millel on oma Saare maakonna kultuurisuves kindel koht kõrvuti ooperipäevade, merepäevade ja kammermuusikapäevadega. Jah, muusika on ehk mõne arvates liiga kaua liiga vali – eriti unehäirete puhul ja siis, kui must südametunnistus magada ei lase –, aga noh, ju jääb, nagu jääb ka patrullivate politseinikega. Küllap see on lihtsalt aja märk, mitte plaanimajanduslik performance, mis kohe kuidagi selle festivali üld-ilmega kokku ei sobi.

Usun aga kõikidest juttudest hoolimata, mis festivaliplatsil kostsid, et Juu Jääb jääb ka järgmisel korral ikka sinna, kuhu ta kuulub – Nautse Mihkli hoovi iidsete puude rüppe, kus juba 17. korda muusikasõpradele rõõmu valmistati.

Priit Pruul
Festivalikülastaja

Print Friendly, PDF & Email