Väljaelajate tõeline vabadus (1)

Kes ei oleks näinud tanklas pohmahigist tilkuvaid pidulisi asutuse suvepäevadele märjukest juurde ostmas või teel koju haavu lakkuma? Suvi meie maal on lahutamatult seotud lahjade alkohoolsete jookidega ja lällamist seetõttu kõvasti rohkem kui muudel aastaaegadel.

Lõpuks tundub linnainimesele nii ülekohtune istuda terve nädal oma umbses kontoris, samal ajal kui väljas on ilus rannailm. Nagu ketis, töömured veel kukil pealegi. Higised, venivad koosolekud, tulipalavas linnas tüütute paberite liigutamine ja muu suvega sobimatu, närvilised ülemused ja kliendid, asjaajamiste viibimine töötajate puhkuste tõttu – see kõik tekitab ikka stressi küll. Mõni ime siis, et kui nädalavahetusel vabadusse pääsetakse, siis sellest piskust priiusepõlvest ka viimast võtta soovitakse.

Ainult et piiri pidamine on raske. Nädal (aga võib-olla kuu, aasta või isegi kaks) oodatud ja igatsetud vabadus kujuneb tüüpiliselt arutuks joomiseks, ja seda hullemaks, mida kaugemale kodust vabadust nautima minnakse. Kui juba, siis juba! Ja muidugi seltsib sedasorti vabadusega reeglina lärm – niisama röökimine ja kõva tümakas. Asutuse suvepäevadele palgatakse halvemal juhul ka midagi õhtujuhi taolist, kes siis nagu pulmavanem mikrofoni toel kogu seltskonda kamandama seatakse.

Vaid paar tundi vaikust

Mõnel pool on nõuka-aegne spordibaas või mõni muu majutusasutuseks kasutatav kompleks, kus selliseid suvepäevi peetakse, otse keset asulat, ning sealt kostev mikrofoni aetav tühi (aga vali) diskoriplära äratab esimesena ja lõugab veel kaua pärast seda, kui rahu ja vaikust ihkavad ümberkaudsed elanikud ja suvitajad, padjad üle pea, voodisse vähkrema on kobinud. Hommikul humoorikas rivistus, õhtul disko, tants ja tagaajamine. Heal juhul keskpäeval tuleb tunnike või paar vaikust, kui tublimad ujuma lähevad ja teised magusat viinauimas und lasevad, et õhtuks rammu koguda. Ja meie ajal on inimestel kõrvakuulmine ju kole kehvaks jäänud! Muusikat kuulatakse ikka täisvõimsusel, nii et maa mitme ruutmiili raadiuses vappub. See on mõne arvates see tõeline vabadus.

Kodus ju korterinaabrid piiravad melomaanide võimalusi; kas siis tõesti puhkuse ajalgi ikka muudkui ennast piirama peab? Ümbritsevate muusikamaitsele või vaikusesoovile reeglina ei mõelda, ei tulda selle pealegi. Ja nii terroriseerib üks mats tihtipeale poolt küla, sest vaikust ju kõrvaklappidega pähe panna ei saa.

Kuumemates suvituspiirkondades neid enesega rahulolevaid, paljaste karvaste õllekõhtude ja murumütsidega jorsse jõuramas nähes, lahutamatu õllepudel ühe ja stiletodes blondiin teise käe küljes, tunned suve edenedes aina suuremat tülgastust. Kambakesi lärmatakse nagu mingis oma mullis, teistega arvestada oskamata.

Mõjule pääsevad lärmajad

Ent igal medalil on kaks külge. On ju just need lärmajad ja laiajad kohalikule turismiärile raha sisse toojad, ja see otsustab asja. Mis siis, et suvitushooaja lõpu poole hiilivad küla vahel käravatest ja ringi tuiavatest turistidest väsinud lapsedki neid põõsaste vahelt ja hüüavad siis näpuga näidates: “Turist! Turist!,” nagu oleks see mingi sõimusõna. Kas siis on?

Ega ju kõik turistid pillu pudeleid, jäätise- ja krõpsupakke maha ega laia kohalikega, nagu oleks nood igal juhul küündimatud maakad. (Meenub keegi inglane, kes rääkis, kuidas ameeriklased poisipõlves kodukohas tema poole pöördusid küsimusega: “Kas sa oled pärismaalane?” (ingl k “Are you native?”).) Mõjule aga pääsevad just lärmajad ja õiendajad, vaikset, intelligentset inimest ei pane tähelegi. Öeldaksegi ju, et inimene on seda intelligentsem, mida vähem ruumi ta võtab.

Siinkohal meenub mulle lugu ühest turistist, kes meie suvekodu lähima poe ees päise päeva ajal jauras. Tegu oli vanemas keskeas, maitsekas suveülikonnas mehega, kes oli vist oma kamba kaotanud ja otsis seltskonda. Ta oli väga purjus ja kaunis eemaletõukav, aga siiski mitte täiesti väljakannatamatult pealetükkiv, mis andis tunnistust intelligentsist.

Kaotasime ta silmist, kuni meie suvila uks öösel lahti läks – kes siis maal ööseks ust lukustab? – ja seal seisis sama mees.
Kodakondsetest kõige rahulikum meesterahvas läks talle vastu ja nad kadusid. Hommikul rääkis sõber, et see turist oli jäänud meie maja läheduses metsa alla magama ja tulnud öösel ärgates lähima tule peale teed küsima. Vaatamata sellele, et mees oli purjus, tuli meie sõber talle vastu ja lubas ta “ära visata”. Turist lasi end viia kuskile sauna, kust lootis leida oma tuttavad, aga kui selgus, et need olid lahkunud, ei jäänud ka mees enam võõraid tüütama, vaid palus end veel jupi maad edasi majutuskohta viia – ja tasus kuninglikult. Jonni pärast, oli mees öelnud, sest talle ei mahtuvat pähe, et eestlasi igal juhul vaesteks peetakse ja sellepärast välismaalasi palju meelsamini teenindatakse.

Sõber ostis selle raha eest endale täitsa korraliku käekella. Aga see on juba teine teema.

Eva Aadamsoo
Suveruhnlane

Print Friendly, PDF & Email