Sander Sepp – Blinkist ja Allahist fusioni ja Clioni

KAKS ARMASTUST: Sander Sepp, tema kitarr ja Clio. Foto: Anni Viskus

Istun Kuressaare kuursaali terrassile maha ja jõudmata veel ootamagi hakata, näen Sandrit lähenemas. Tema olekus on tunda aga kerget kärsitust – tunni-pooleteise pärast on algamas Maria Väli kontsert koos Kuressaare linnaorkestriga, mida ta südamest ootab. “Kes see seal täna kitra mängib,” küsib küsitletav kohe, kui kuuleb taustal kõlavat soundchecki, ja lippab vaatama.

Kui Sander on tagasi jõudnud, ei venita me pikalt ja alustame algusest – lühikese peat-arvutuse tulemusena jõuab kohalik kitarrivirtuoos järeldusele, et selle teada-tuntud kuuekeelse pilli kütkes on tema nüüdseks olnud juba seitse aastat.

Alguses olid meil muusikakoolis ühistunnid, kuid siis hakkasime Tiiduga kahekesi proove tegema,” rõhutab Sander eriliselt just õpetaja Tiit Pauluse olulisust tema mänguoskuse kujundamisel. “Suure osa proovist räägime ikka elust-olust ja vahepealsetest muusikalistest leidudest, samas – seegi arendab!”

Kutsun hetkeks meie juurde ka kuursaali möödakõndiva organisaatori Toomas Leisi, kes on Sandriga mitmel korral kokku puutunud. “Kui me neli aastat tagasi Kuressaare kitarrilaagris kohtusime, oli see meie mõlema jaoks kitarrimängus algusaeg. Ja kui minust on nüüdseks saanud hea kitarrist, siis Sander on praeguseks juba väga hea kitarrist,” räägib Leis muheledes.

Kitarrilaagri juurest jõuame inspiratsiooniallikateni – kõlab suisa uskumatuna, kuid esmakordselt haaras oma ala meister Sander pilli kätte kultusliku pop-punkbändi Blink-182 eeskujul. “Praeguseks on aga kõik muutunud – põhiliselt kuulan jazzi ja fusionit, kuid sinna kõrvale kindlasti ka head popmuusikat, nagu kas või John Mayerit,” tõdeb Sander.

Vahepeal on kontsert juba alanud ja sisse tormates põrkame kokku Tiit Pauluse endaga. Paulus toob kitarrimängust rääkides võrdlusena sisse spordi: “Kellel on vaja kõrgushüppajat, kes hüppab meeter kaheksakümmend – samamoodi on ka muusikas: tänapäeval on kõige taga just haridus ja harimata muusikuid ei ole kellelgi vaja.” Ta rõhutab, et tipptasemel muusiku staatuseni jõudmiseks peab Sander veel palju tööd tegema, ent kõik on võimalik.

Nähes enda ees suurt orkestrit, uurin veidike ka Sandri oma bändi The Werg kohta. “Kunagistest indie-rokkaritest on saanud eksperimentaalimprovisaatorid,” mainib ta naljatlevalt nüüdseks juba kuus aastat vilgast elu elanud sõpradest koosneva bändi kohta.

See inspireerib ka mind ja otsustan võtta ühendust Grete Paiaga, kes on nüüdseks kõvasti tuntust kogunud, ent varem teinud mitmel korral koostööd Sandriga. Grete sõnul on Sander muusikuna väga mõistev. “Kui me umbes neli aastat tagasi solistide ja duettide konkursil koos esinesime, siis toimis lugu suurepäraselt.”

Kontserdi settide vaheajal läheme jällegi vaiksemale terrassile ning jõuame kitarrimängust ka kaugemale – kuigi Sandri näol on tegu suurepärase kitarrivirtuoosiga, ei ole see siiski tema ainus huviala. Saaremaa ühisgümnaasiumi keskkooliossa astudes sai tema pea igapäevaseks kaaslaseks tugeva mõttemänguna tuntud bridž. “Oleme jah Lätis ja Tallinnas väheke mängimas käinud,” mainib ta kuidagi justkui üleõla. Teda sellele rajale juhtinud SÜG-i füüsikaõpetaja Arne Loorpuu kiidab, et kõigi nende loominguliste tegevuste ja kitarristiameti kõrvalt leiab Sander aega ikkagi ka väheke mõttemängudega tegeleda.

Pidevalt saali ja terrassi vahet joostes jõuame oma heietustega viimaks ka rallisõiduni, millega Sander on nüüdseks juba neli aastat aktiivselt tegelenud. “Enne seda olin sõitnud jäärajal – selleks oli mul Allah,” pajatab Sander muiates oma kunagisest jäärajasõiduks mõeldud Audist. Jäärajakogemustest mainib ta kerge iroonianoodiga veel seda, et kaks aastat tagasi sõitis ta Nasva jäärajal sama autoga sama rada Ott Tänakust kaks sekundit kiiremini.

Rallis on kitarrivirtuoos mitmel korral oma klassis juba Eesti meistriks tulnud. “Sel aastal on vaid paar etappi olnud ja need ma olen võitnud – seni tundub kõik hästi minevat,” räägib Sander oma ralliedust. “Palju sõltub samas ka praegusest Renault Clio Sport’ist – sellega sõites tuleb kohe lõbus tuju peale.” Tegemist olevat vallatu autoga, millele meeldivad ohtlikud olukorrad.

Uus sett on õige pea algamas, kuid enne uurin veel Sandri tulevikuplaanide kohta. Nende suhtes on Sander praegu küllaltki kõhklev: “Tõenäoliselt lähen muusikat õppima, kuid kõik sõltub olukorrast – kui tunned, et ilma selleta kuidagi ei saa, siis tuleb see teekond ette võtta, vastasel juhul lähen ilmselt õppima midagi, mis on seotud matemaatikaga.”
Siirdume kontserdile tagasi ja istume maha, mõtteis mõnus rahulolu räägitud juttudest ning jätkame Maria Väli mesimagusa musikaalse assortii nautimist.

Kaspar Viilup

Print Friendly, PDF & Email