See, et tänavu saabub maakonda rekordkogus ehk poole rohkem toiduabi kui mullu, peaks olema rõõmus uudis. Ongi. Millegipärast toob see aga meelde eelmisel suvel Kuressaare linnas puhkenud kaose. Järjekorrad toidupakkide kättesaamisel olid aukartustäratavalt pikad ja ikkagi jäid paljud tühjade pihkudega. Kuigi ka siis jagati toiduabi rohkem kui mullu.
Selgus, et ametnikel ei olnudki täpset ülevaadet, kellel oli õigus tasuta toidupakke saada ja kellel mitte. Või siis ei suudetud lihtsalt koguseid õigesti arvestada. Sest miks muidu jäid viimased hädalised ilma. Väga loodame, et seekord nii ei juhtu. Et sotsiaaltöötajail – nii linnas kui ka valdades – on nüüd rehnutt oma piirkonna toimetulekuraskustes inimeste kohta olemas.
Ja et ei juhtuks nii nagu mullu, kui esmakordselt abi korras jagatavat toiduõli oli suisa nii palju, et seda jätkus isegi õlle vastu vahetada. Nii et üks pudel õli võrdus kahe liitri kange õllega.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Aiaiaiai…
Nüüd Oma Saar saeb natuke seda oksa, millel teised istuvad.
Nimelt omavalitsused tegelikult ei tohi seda Euroopa Liidu toiduabi jägada.
Punane Rist tegeleb tänuväärselt selle toiduabi asjaga, sest reeglite järgi kedagi teist eriti Saaremaal ei olegi, kes tohiks sellega tegelda.
See, et me avalikult räägime, et Punane Rist annab selle toiduabi edasi omavalitsustele toimetamiseks — aiaiaiai…, see võib tuua kaela järjekordse ”suhkrutahvi”.