Üks elu suuremaid paradokse on, et mida väsinum oled, seda keerulisem on end välja puhata. Praegu käib USA-s kohtuprotsess, kus neli aastat tagasi hinge heitnud Michael Jacksoni ema ja lapsed nõuavad tema kontserdikorraldajalt miljardeid dollareid valuraha. Nende meelest piitsutasid ahned mänedžerid lauljat halastamatult. Kurnatud Jackson suri unetusse – püüdes sõba silmale saada, tarbis ta üha rohkem kangeid ravimeid, kuni tema organism ei suutnud keemiarünnakuga enam toime tulla. 1962. aastal suri Los Angeleses vaid 36-aastasena sajandi seksisümbol Marilyn Monroe. Ka Marilyni vaevas unetus ja temagi võttis ühel ööl liiga palju uinutit.
Nõuavad endalt liiga palju
Kuulsate unetute hulka kuuluvad Briti peaminister Margaret Thatcher, kes olevat maganud neli tundi ööpäevas. USA ekspresident Bill Clinton magas aastaid vaid viietunnist und, kuni infarkt sundis teda oma elu ümber korraldama. Ta pihtis kord: “Kõik oma rängimad vead olen teinud seetõttu, et olin lihtsalt liiga väsinud.” (Väidetavalt on väljapuhkamata inimene tähtsaid otsuseid langetades või liigeldes ohtlikum kui joobnu.) Popikuninganna Madonna on öelnud, et magab kehvasti, kuna on kontrollimaniakk. Eesti tuntuim unetu on telesaatejuht Marko Reikop, kes on avameelselt tunnistanud, et otsis meeleheites abi isegi posijalt.
Kroonilise unetuse põhipõhjused ärevushäired ja depressioon (millest olen varasemas veerus kirjutanud) painavad psühholoogide väitel sageli inimesi, kes nõuavad endalt liiga palju. Puhkus teeb rahutuks, tekitab süütunnet ja hirmu: äkki siis, kui aja maha võtad ja seisma jääd, pillad ka oma elu ohjad käest. Kuulsus kardab, et fännid leiavad uue iidoli. Riigijuht kardab, et kui ta hetkeks valvsuse kaotab, juhtub parandamatute tagajärgedega katastroof – Thatcher polevat Falklandi sõja ajal maganud kolm kuud korraga kauem kui kümmekond minutit. Ta istus öösiti oma kabinetis ja kuulas raadiost viimaseid uudiseid.
Minagi olen krooniline unetu, kes tunneb vajadust passida pidevalt oma elu juhtpaneeli juures ja piinliku hoolega jälgida, et näidikud ei vihjaks võimalikule veale. Mul on hävitav komme piitsutada end tööde-tegemistega viimse piirini ning sealt veel ülegi. Kui ma ei tee tööl kõike juba enne tähtaega ega rohkem, kui minult oodatakse või palganumber eeldaks, ei vaja ülemus mind ehk enam. Kui olen haiguslehel või puhkusel ja näen, et ajaleht toimib ka minuta, valdab mind paaniline ärevus – olen asendatav! Kui ütlen tööpakkumisest ära, tunnen rahutut ängistust – mis siis, kui ühel hetkel ootan sellist kõnet palavalt, aga siis ei helista keegi? Ja ka mina ei maga. Mu unetus on läinud nii kaugele, et olen viimased kolmveerand aastat piirdunud kolmetunnise unega ööpäevas.
Muidugi ei saa see hästi lõppeda. Unetus viib hävitava kurnatuseni. Paar kuud tagasi tundsin, et organism hakkab üles ütlema – lõpuks olin nii nõrk, et ei suutnud kõndida paarisadat meetrit postkastinigi, justkui olnuks ma vatti täis topitud kaltsunukk. Tundsin iseäralikku väsimust, mida on võimatu kirjeldada neile, kes pole seda oma nahal kogenud. Siis mõistsin, et mul tuleb pidurit tõmmata.
Eluviisi muuta pole lihtne
See pole esimene kord. Olen varemgi end viimseni piitsutanud ja siis jalapealt kokku varisenud punktis, kus enam ühtegi sammu ei jaksa. Ning leidnud end perearsti ukse tagant, kes imestab, miks ma endaga nii teen. Miks ma oma eluviisi ei muuda? Ent see pole lihtne. Olen töönarkomaan. Olen oma tööst sõltuvuses, sest oma erialal tunnen end vajalikuna ja mulle on seda tunnet vaja. Ma ei oska selleta elada. Ainult et ühel hetkel ma pole enam noor ega tugev, ühel hetkel ei pruugi ma sellest punktist, kus enam edasi joosta ei jaksa, enam täie tervise juures välja tulla. Vajadus olla vajatud on väga ohtlik. See võib tappa.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
millegipärast tundub mulle ikkagi, et autor ütleb kerge uhkusega, et on töönarkomaan. See ei ole uhkuseasi, vaid valesti elatud elu, iga narkar saab oma vitsad ja kahjuks mõjutab see ka kaaselajaid negatiivselt. Kokkuvajunud töötajaid ei vaja keegi ehk äraaetud hobused lastakse ju maha.
Olen tähele pannud, et meie inimeste ümberkohanemise võime on nigel. On ju tuttav tunne: ärkad puhkuse esimese päeva hommikul ja korraks tekkib paanika, et mis nüüd teha siis? Vähem kui nädalaga jõuab kohale, et kõiki asju, mida oled seni teinud kiirustades, võib teha ka aeglaselt ja mõnuga… Aga mõned ei harjugi ära. Need inimesed jäävad esimesel pensioniaastal haigeks ja teisel surevad ära. Võib-olla aitab keskkonna vahetamine, tuleb sõita kuskile, kus lihtsalt ei saa endist elustiili jätkata. Maha jätta ka arvuti ja lülitada välja telefon.
Ega sellest ei saa enne aru, kui oled ise läbi elanud. Kahjuks jääb see tagantjärele tarkuseks, ka neile kellele on seda ehk öeldud, et võta aeg maha või muuda midagi. Siin on palju tegureid, mis sellele kaasa aitavad aga ega me ei tunnista ka, et oleme nõrkemas. Meie poliitikud ja ettevõtjad suunavad ühiskonna arvamust juba selliseks, et järjekord on uksetaga, kui sa ei saa hakkama, siis uks on seal. Targad lasevadki sellepärast siit UHKEST riigist jalga, et normaalselt ja stressivabalt elada mujal, kus neist ehk pisutki rohkem HOOLITAKSE jne. Meie riik ei hooli oma inimestest ja me jaksa enam elada ka minimaalselt. Aga kummalisel kombel, on üksosa elanikest VÄGA HEAL järjel. Vaadake milliste autodega sõidavad ja palju need kütet neelavad?????????? Tasuks tähelepanna, kas nad on nutikad ärimehed, või “ärimehed” maksumaksja rahaga….
Väga õiged märkused, Eestis tuleb ennast surnuks kühveldada, enne kui tekib mingi kindlus näpuotsast. Ühe otsaga nagu oleme heaoluriik, teise peega nagu arengumaade lohistik, mida arengumaadelgi paha vaadata. Lapssaaretöölised õnneks veel kuulsad ei ole nagi chinas aga mis meil üle jääb?