Õppida on vahva!

“Mõelda, et oh ma olen juba nii vana, mis mina nüüd enam õppima lähen, küll ei tasu,” kinnitavad Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumi abituriendid, kellest mõnigi ületanud 40. eluaasta piiri. “Kaotada pole ju midagi, võita aga palju.”

Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumi lõpetab tänavu lend, kus õpilasi üle 60. Saarte Häälega rääkisid aastate eest katki jäänud õpingute jätkamisest Helen Ilmast (34), Kalle Kahju (47), Jaana Pukk (44), Deili Himmist (40), Kanni Sirgo (40) ja KTG direktor Ly Kallas.

Te ei ole enam 18–20-aastased. Mis sundis teid kooli tagasi tulema?

Helen: Eeskätt tahtmine saada keskharidus. Mitmetel põhjustel jäi kool kunagi lõpetamata, siis tekkis aga hea võimalus veel vana programmi järgi lõpetada. Üks põhjus oli ka see, et tahtsin keskkooli lõpetada enne oma lapsi.

Deili: Ka mina jätsin kunagi keskkooli pooleli. Siis tuli pere, selle kõrvalt enam ei jõudnud õppida. Töökoht – Sõmera hooldekodu – aga nõudis ja nüüd lõpetangi KTG koos oma pojaga, kellega õpin ühes klassis. Koos on kergem – tema aitab mind, mina teda.

Kalle: Mina olen staažikas koolis käija. Praegune on minu jaoks KTG kolmas maja. Alustasin tollases õhtukeskkoolis 1983, aga siis oli ju oi-oi kui palju muid tegemisi!
Nii ma ei suutnudki kaht asja korraga teha – oma elu elada ja koolis käia. Uue tõuke õppida andis mulle töökoht päästeametis.
Nüüd, 30 aastat hiljem, oli ärevus sama suur kui esimesse klassi astudes: äkki ma olen teistest rumalam või ei saa asjadest õigesti aru.
Aga kartus oli asjatu – meie klass on kokkuhoidev klass ja see keskkond on siin hoopis midagi muud kui päevakoolis. Siin on inimesed vanemad, arusaajad, väga tublid. Olen sellele koolile väga tänulik, kuna saan siit kaks haridust: lisaks keskharidusele madruseõppe kutsetunnistuse.

Jaana: Olen kunagi kümnenda klassi lõpetanud, kool jäi pooleli erinevatel põhjustel, üks neist oli pere. Keskhariduse saamine on mul aga kogu aeg mõttes olnud. Tagasi hoidis julguse puudus ja valehäbi – et mis nüüd mina nii vanana noorte sekka ronin. Mu suured lapsed ikka utsitasid mind, aga lõplikult veenis hea tuttav, kes ütles, et saan kindlasti hakkama.

Kanni: Käisin poolteist aastat ametikoolis. Kuna olin noor, koolis eriti käia ei meeldinud ja tahtsin olla iseseisev, jäidki õpingud pooleli. Aga praegune töökoht nõuab keskharidust – olen Sõmera hooldekodus tegevusjuhendaja – ning ise tahan seda muidugi ka.

Kas keskhariduse puudumine on teile kuidagi takistuseks olnud?

Helen: Siiani mitte.
Kalle: Meil saab keskharidusega inimene kõrgemat palka. Ja leitakse, et keskharidus peaks omandatud olema. Hariduse puudumine on piiranguid seadnud küll – kui tööd otsisin ja tööpakkumistes oli nõue keskhariduse kohta, siis sellistest pakkumistest lasin silmad lihtsalt üle.

Kas teie vanus on tulnud teile võrreldes paarikümneaastaste klassikaaslastega pigem kahjuks või kasuks?

Kalle: Õppimiseks pole inimene kunagi liiga vana. Mina olen väga noor (naerab).
Jaana: Noortega koos on selline tunne, nagu oleksid ajas tagasi läinud.
Kalle: Vanemana oskad teha vahet olulise ja vähem olulise vahel. Noorena tuubid kogu konspekti pähe, aga vanemana tead, mis on tähtis ja mis mitte nii väga.
Ly Kallas: See on tore, kuidas nooremad ja vanemad üksteist täiendavad ja aitavad. Vanemad oskavad näiteks vene keelt paremini, nooremad jälle inglise keelt.
Jaana: Vanemana tead, et õpid endale, mitte papale-mammale.

Usun, et kui tagasi kooli tulite, oli suurem osa omal ajal õpitud tarkustest kindlasti ununenud. Kas algus oli raske?

Helen: Minu jaoks oli päris algus küll üsna raske. Võttis ikka kaks-kolm kuud, enne kui rütmi kätte sain.
Jaana: Algul mõtlesin küll, et kuhu ma sattunud olen ja miks ma ometi siia tulin. Praegu tean, et inimene on võimeline õppima igas vanuses – kui oled asja sees, läheb ludinal.
Kalle: Kui matemaatikatundi läksin ja õpetaja Anu Rannama – müts maha tema ees! – hakkas tahvlile valemeid kirjutama, arvasin, et olen vales tunnis – numbrite asemel olid kõik ainult tähed. Õnneks oli õpetajal kannatust, pikka meelt ja minul tahtmist.
Jaana: Õpetajad on siin hästi toredad, mõistvad ja vastutulelikud.
Ly Kallas: Enamik meie õpetajaist on androgoogid – täiskasvanute õpetajad, kelle kogemused on väga suured.
Kalle: Siin koolis on ka väga paindlik programm – saad valida, kas käid õhtuses või päevases õppes.

Iseseisvat tööd on teil kindlasti palju, rohkem kui tavakoolis.

Kanni: Jah, tõesti on.
Helen: Kaks päeva nädalas käid koolis, ülejäänud aeg kulub iseseisvale tööle.
Ly Kallas: Kõrgkoolijuhtidega on juttu olnud, et meie kooli vilistlased on iseseisvamad, on pidanud ise töö ja pere kõrvalt hakkama saama ning oskavad aega paremini planeerida.

Pereelu kõrvalt on vist päris raske õppimisele aega leida ja keskenduda. Laste eest peab hoolitsema, koduseid töid tegema ja vahel tahaks ju puhata ka.

Kalle: Pigem loobun puude lõhkumisest ja lumerookimisest, sest õppimine on kõige tähtsam.
Jaana: Mul on lapsed juba nii suured, et selles pole küsimust. Pigem utsitavad nemad mind tubli koolilaps olema. Ja tööle on õppimine hea vaheldus.

Mis ainetega on teil tulnud kõige rohkem maadelda?

Helen: Eesti keele ja matemaatikaga.
Kalle: Inglise keelega. Ei ole enam selles eas, kus see nii kergesti külge jääks.
Deili ja Kanni: Inglise keelega.

Mis ainete puhul on elukogemus aga kasuks tulnud?

Helen: Näiteks ühiskonnaõpetus ja majandus, samuti kirjandus.
Jaana: Ajalugu, eriti nõukogude aega puudutav.
Ly Kallas: Ka riigieksamid on vanematel õpilastel tavaliselt paremini tehtud, näiteks kirjand – neil on ju suurem elukogemus.

Mida te plaanite oma suure ja värske teadmistepagasiga ette võtta?

Helen: Tõenäoliselt lähen edasi õppima. Saaremaalt ära minna ei tahaks. Võib-olla Kuressaare ametikooli kunsti alale?
Kalle: Mine tea. Haridustee on ju nagu ristsõna lahendamine: kui oled ühe ära lahendanud, lähed ja ostad uue, et kas ma sellest ka jagu saan?
Jaana: Kindlasti soovin edasi õppida, aga esialgu võtan aastaks aja maha. Ja kui sobiv uks avaneb, astun sisse.
Deili: Ei ole veel midagi plaaninud.
Kanni: Päris edasi õppida ma ei kavatse, aga koolitustel-kursustel tahaks käia küll.

Teil on kool üsna pea läbi. Mida soovitate teistele, kes seisavad valiku ees: minna keskkooli tagasi või mitte?

Jaana: Muidugi minna! Lisaks haridusele on see kool andnud mulle juurde palju häid ja armsaid tuttavaid. Meie klass on lausa suurepärane! Meil on ühised üritused, kooskäimised. Üks tore ja palju ühist tööd nõudnud ettevõtmine oli klassipulm eelmisel aastal. Kui kool läbi, hakkan seda seltskonda igatsema.
Kalle: Vanematel inimestel, kel on keskharidus saamata, pole muud kaotada kui kaks päevapilti, mis on vaja tuua kooli astumiseks. Võita on aga oi-oi kui palju!