Manipulatsiooni ja demagoogia lipulaevaks on Eesti poliitilisel maastikul olnud ikka Keskerakonna juhtfiguurid, kuid tänaseks on pooltõed, manipulatsioon ja suisa vale avalikus kõnepruugis nii laialt levinud, et juba praegu on raske vahet teha, mis on mis ja mida meile siis tegelikult väidetakse.
Reformierakonna, IRL-i ja teistegi erakondade poliitikud kasutavad antiikajast tuntud manipulatsioonivõtteid nii palju, et need on saamas tavaliseks kõnepruugiks. Sügiseste kohalike omavalitsuste valimiste eel on materjali, mille najal harjutada manipulatsiooni ja demagoogiavõtete äratundmist, hulgaliselt.
Lugupidamine vestluspartnerist
Lugupidamine vestluspartnerist on üks inimliku hea läbisaamise aluseid. See, mida majandusminister lugupidamiseks nimetab, pani mind kaunikesti kulmu kergitama, kui lugesin riigikogu 24. aprilli infotunni stenogrammi.
Riigikogu infotund on valitsuse liikmete ja riigikogu liikmete avalik vestlus – ühed küsivad, teised vastavad. 24. aprilli infotunnis olid kõne all pension, radarid, energia väiketootmise toetused ja sotsiaalhoolekanne. Riigikogu liikmete küsimustele vastasid ministrid Reinsalu, Rõivas ja Parts.
Riigikogu infotunni korraldust reguleerivad riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahvid 142–146. Infotunni ülekannet saab jälgida internetist, salvestatud ülekandeid näidatakse riigitelevisioonis ning kõik küsimused ja vastused on internetis vabalt kättesaadavad. Materjalid on huvitavad igale inimesele, kes tahab teada valitsuse liikme seisukohta või hinnangut ühe või teise küsimuse kohta.
Algus oli konkreetne ja korrektne. Urmas Reinsalu vastas riigikogu liikme Inara Luigase järelepärimisele Otepää kanti Tõikamäele looduskaitsealale kavandatava radarijaama kohta. Vastuses tõi kaitseminister hea näitena just aprillis avatud Muhu radarijaama rajamisel tehtud koostöö kohaliku kogukonna ja vallavalitsusega. Ka siin oli arutelu ja protestimist eelnevalt palju, kuid jaam on valmis, vallas mitu töökohta tänu sellele juures ning osa teidki sai tänu radarijaamale korda tehtud.
Edasi vastas sotsiaalminister Taavi Rõivas riigikogu liikme Kadri Simsoni küsimusele pensionide indekseerimise kohta. Simson küsis: “Sellel aastal ka pensioniindeks ei tõusnud nii palju, nagu indekseerimine oleks eeldanud – 7% asemel tõusis 5%. Kas sotsiaalministeeriumil on mingi plaan või ajagraafik, kuidas taastada meie pensionide ostujõud 2010. aasta tasemele?”
Sotsiaalministri vastus algas ümberütlemisega: “Tõepoolest, aprill on see kuu, kus kantseliitlikus keeles öeldes kehtestatakse pensioniindeks, aga ilusas eesti keeles öeldes pensionid tõusevad.” Meie kaunis eesti emakeel on rikas ja võimaldab sama mõtet väljendada mitmel moel. Rõivase sõnastuses läheb aga asja tegelik sisu – pensionide iga-aastane tõstmine inflatsiooni ja elukalliduse tõusu tõttu – lihtsalt kaotsi.
Paar lauset hiljem tegi Rõivas kummarduse koalitsioonikaaslasele: “Kui me vaatame pikemat minevikku, siis näiteks kümne aasta taguse ajaga võrreldes on pensionid Eestis kasvanud kokku 2,65 korda. See on tagantjärele vaadates üsna lühike aeg. Täpselt kümme aastat tagasi sai minu kõrval istuvast Juhan Partsist peaminister ja me kõik mäletame seda hetke, nagu oleks see olnud üsna hiljuti.”
Kas keegi lugejatest mäletab Partsi nimetamist peaministriks, nagu oleks see olnud üsna hiljuti? Võib-olla keegi mäletab ResPublica valimisplakatit 2003. aastast nelja noore mehe – äraostmatutega –, sest paari aasta tagune Venemaa kodanikele elamislubade müümise skandaal tuletas Indrek Raudse osalemisega selle jälle meelde. Tõenäoliselt mäletavad paljud Lihula ausamba eemaldamist 2004. aastal, mis koos korruptsioonivastase võitluse piirmääradega viisid 2005. aasta kevadel Juhan Partsi valitsuse tagasiastumiseni. Need on asjad, mida võib-olla mäletatakse, kuid need ei olnud hiljuti. Rääkimata sellest, et me kõik seda mäletaksime.
Järgmisel teemal, küsimustele taastuvenergeetika toetuste kohta, asuski vastama majandusminister Juhan Parts. Tiit Tammsaare kommentaarile “Rõõm on kuulda, et ikkagi püütakse midagi teha – kunagi tulevikus, mingil aastal 2015. Maaelanikud on tihtipeale enamuses vanemad inimesed, võib-olla jõuavad ära oodata, võib-olla ei jõua,” vastas majandusminister kohe rünnakuga: “Ma võin rääkida mahtudest, et hoomaksite, ja muide 2015 ei ole sugugi mitte enam kaugel. Ma ei tea, kas te elate kümne aasta taguses ajas võib-olla? (Tuli niisugune assotsiatsioon.)”
Riigikogu liige Rainer Vakra alustas oma lisaküsimust viitega 22. aprillil Keskerakonna eestvedamisel toimunud meeleavaldusele, mille teema oli protest elektrihinna tõusu vastu. Sellele vastas Parts: “Teie lahkel loal ma neid 3. Reich’i stiilis üritusi ei jõua kommenteerida, aga ma vastan sisuliselt.”
Just nii minister opositsioonierakonna initsieeritud meeleavaldust nimetaski – 3. Reich’i stiilis üritus. Kolmas Riik oli Saksamaa kujundlik nimetus aastatel 1933–1945, kui riiki valitses Adolf Hitleri juhitud natsionaalsotsialistlik valitsus. 3. Reich’i nimetamisel on meie kultuuriruumis esimene tekkiv seos fašism.
Unenäos olev valitsus
Riigikogu liige Indrek Saar jätkas teemat lisaküsimusega: “Aga minu küsimus on ikkagi: kui me räägime väiketootmisest, mitte energiasäästust – väiketootmine on üks osa, mida Euroopa Liit näeb ka ette, mida tuleb arendada, iga riik Euroopa Liidus peaks seda tegema –, siis milliseid allikaid ja millistes summades te lähiaastatel ikkagi selle jaoks ette näete?”
Ministri vastuse lõpp oli: “Teie n-ö unenäos olev järgmine valitsus kindlasti seda teeb…”
Kaja Kallase küsimusele aga vastas minister: “Palun vabandust, kui kuidagi võis olla aru saada, et ma esinesin mingi etteheitega sellele saalile. … Ma vaatan suure lugupidamisega sellele saalile.”
Kas keegi märkas ministri vastustes lugupidamist? Mina ei märganud. Küll aga märkasin manipulatsiooni, sildistamist ja tahtlikult halvasti ütlemist, olenemata küsija erakondlikust kuuluvusest.
Me ei tohi hakata nimetama lugupidavaks ülaltoodud suhtumist isegi mitte siis, kui minister seda nii nimetab. Halvustamine ei ole eesti keeles kunagi tähistanud lugupidamist. Me saame üksteisest paremini aru, kui jätkame ikkagi musta nimetamist mustaks, valge nimetamist valgeks ja kui lugupidavaks nimetatud käitumine on ka sisult lugupidav.
Riigikogu infotunni stenogrammid on riigikogu koduleheküljel vabalt ligipääsetavad ja loetavad.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Oleks võinud olla veel lõigukene Tallinna linnapea ülbitsemistest linnavolikogu istungitel volinike küsimustele vastamise ajal, tema maneerist üleõla käigupealt ajakirjanikele lausekatkeid pillates ja palitut kaamera peale visates. Siis oleks selles loos pilt olnud kõik täpselt paigas, sest kõik muu oli ilusasti kirjas. Aga nüüd jäi midagi puudu. Teadagi miks.
Kõige säravamad manipulatsioonid tulevad ikka keskilt! Piisab ühest Tln linnapea pressikast, et pilt ette saada. Kuhu see analüüs jäi? Aga kui südametunnistus lubab kodanik Saarel nii elada, siis lugupidamist see küll väärt ei ole.
hea arvamuslugu. Kuna näide on toodud riigikogu saalist, siis on näitab see pilt “toa ühte nurka” kui vaataksime talina linnavolikogu pressikaid, näeksime toa teist nurka. tuleb välja, et tuba on ropp ja kasimata tervenisti. soovitan kohalikel valimistel mitte ühegi parteijõuga arvestada. vaba inimene määrab! kodanikuühendused määravad. parteid on omadega pees.
noored reformierakondlased näevad keskusest saadud käsu peale ainult Savisaart. Oma jopede sigadused on neile vaid silmailu.
Võimu suhtes on poliitikutel kaks tegevust – kes ei ole võimul, need tahavad saada võimule ja kes on võimul, teed tahavad jääda võimule.
Kõik aga ei mahu korraga võimule ning kuidas toimub võimu vahetus?
Selleks, et saaks toimuda võimuvahetus, selleks peavad võimulolijad midagi valesti tegema, et võimule soovijad saaks näpuga näidata. Mis on aga vale ja mis on õige?
Vat see on keeruline küsimus, alustame valest.
Eesti suhtekorralduse ema, Kaja ”Ajakaja” Tampere kirjutas 2011 Delfis kena (suhtekorralduse reklaam)kirjutise – Hea suhtekorraldaja õpetab poliitikut mitte valetama
http://m.delfi.ee/article.php?id=39175495
Sellest kirjutisest sai isegi Linnar Priimägi täiesti valesti aru ja kirjutas vastuse, kus selgitas, et mitte tõe rääkimine ei taga edu vaid …
Halloo?! – Vaadake kirjutist Hea suhtekorraldaja õpetab poliitikut mitte valetama – seal pole sõnagi juttu tõe rääkimisest, isegi sõna tõde pole kordagi kasutatud üheski käändes — jutt ongi just mitte valetamises ehk valega mitte vahelejäämises. Valetamises on poliitik süüdi alles siis, kui ta valega on vahele jäänud.
Selleks, et mitte jääda valega vahele, selleks ei tohi kunagi kasutada mae culpa printsiipi – enda vea tunnistamine oleks täiesti vale ja oleks poliitiline enesetapp!
See, mis toimub saalis Riigikogu (vastavalt Keeleseaduse § 21-le — Riigikogu alati suure algutähega!) infotunnis, see on ainult jäämäe veepealse osa varju virvendus veepinnal — tegelik poliitika toimub hoopis mujal. Kui infotunni ülekannet ei saaks jälgida internetist, salvestatud ülekandeid ei näidataks riigitelevisioonis ning kõik küsimused ja vastused ei oleks internetis vabalt kättesaadavad, siis poleks seal infotunnis ei küsimusi, ega vastuseid — tegu on lihtsalt etendusega, mis publiku puudumisel ära jääks.
PS. Mina saan sellest infotunni taidlusprogrammist osa stenogramme lugedes – näilejatöö jätab enamus juhtudel kuuldemängus ja telelavastuses soovida.