Elus tuleb ette igasuguseid päevi. Rõõmu-, kurbuse-, mure-, leinapäevi. Need on osake meie elust.
Oli 8. mai. Pidime mulda sängitama oma armsa venna. Kuna kirik oli remondis, siis viidi leinatalitus läbi Kauba tn 5, mis on väga ilusasti kohandatud kirikutalituste jaoks. Nüüd on mul hinges okas ja see on valus!
Enne kui leinatalitus algas, sättisid omaksed kimpe-pärgi. Asetasin venna jalgadele kaks valget roosi. Selja tagant tuli ootamatult keegi nagu kurjuse kehastus, tõmbas need roosid puusärgist ja toppis põrandale pärgade vahele.
Tütar minu kõrval küsis: “Mis te teete – need on ju õe lilled vennale?”
“Mis see siis loeb?” kõlas julm-külm vastus.
Jäin nagu halvatu seisma.
Öelge teie, kallid inimesed, mis siin maailmas siis üldse loeb? Austust pole enam surnute vastu ka.
Kirikute kogudused jäävad järjest hõredamaks, noortel on oma usud-jumalad, vanad kaovad, siit tuleb küsimus: kuidas saab niisugune inimene töötada kiriku juures, võib-olla saab veel palka ka?
Minu vanaema, kes oli süvausklik, ütles meile, lastele, et mis surnule pandud, seda ei tohi ära võtta, see toob õnnetuse kaasa.
Tahan hoiatada neid, kel tulevad ette leinapäevad ja kes tahavad ärasaatmise läbi viia Kuressaare Laurentiuse kirikus. Olge valvel, seal on inimene, kel on õigus kõigeks!
Tänan südamest õpetaja Toplaant, tema poolt oli kõik südamlik-kaunis. Jõudu temale!
Kui puusärk autole asetati, tõi keegi mulle minu roosid. Kui minu venna oli väga raskes seisundis, ütles ta: “Õeke, too mulle siis ikka valged lilled.”
Hauda need õied said, mitte aga sinna, kuhu olid mõeldud. Venna soov ei täitunud.
Leinav õde
Kommenteerib Anti Toplaan, EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja:
Laurentiuse koguduse ruumides toimub aastaringselt palju erinevaid talitusi-teenistusi, nende hulgas matusetalitusi keskmiselt paaril korral nädalas.
Kirikusse tulles on loomulik arvestada ühelt poolt konkreetse kiriku tavadega ja teisalt ka inimeste tunnete ja leinaga. Kuigi kiriku juures on abiks paljud vabatahtlikud, peavad olemasolevad töötegijad täitma samaaegselt mitmeid ülesandeid.
Konkreetne töötegija täitis oma ülesandeid, milleks on muu hulgas matuseliste suunamine olukordades, kus võib kasutada erinevat praktikat. Juhtunust lugedes on ilmne, et töötegija ei arvestanud inimeste ootusega. Vaatamata sellele, et konkreetne inimene on teinud väga palju tavainimestele nähtamatut tööd, on kahju, kui märgatakse vaid sellist juhtumit.
Konkreetse olukorra pärast palun koguduse nimel vabandust. Samas peab mõistma, et paljudel juhtudel vajavad matuselised nõu, kuid tundlikus olukorras peab loomulikult tajuma hea tava piire.
Kiriku töötegijad ja vabatahtlikud on saanud palju positiivset tagasisidet, aga see valdkond ei ole kergete killast, kuna iga päev tuleb kokku puutuda erinevate olukordade ja elusaatustega. Inimeste ootused kiriku töötegijatele on kõrged, aga kui seal ka vahel eksitakse, on see inimlik. Kindlasti ei saa kirjeldatud juhtumist teha järeldusi terve koguduse või teiste talituste kohta.
Siinkohal on hea võimalus kutsuda inimesi mõtlema, kas nemad saaksid ise anda oma panuse koguduse juures tehtava vabatahtliku tööna. Alustada võiks taasavatava kiriku koristustalgutel osalemise või kirikuvalves olemisega. Abilised on väga oodatud ja võivad oma soovist teatada koguduse kantseleisse.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Olen ka ise mitmel korral olnud selle proua käitumisest hämmingus. Üks negatiivne kogemus oli enda laulatusel, kus ta minu emale väga ebaviisakalt “koha kätte näitas”. Inimesed vajavad vahel suunamist küll, aga seda saab teha ka viisakal toonil.
Minul on ka probleem seoses matmisesega, mitte küll konkreetselt seoses selle juhtumiga. Nimelt surnuaial minu sugulaste haua kõrvale oli tekkinud uus kalmuküngas. Aga meie sugulaste haua peal olev graniitkillustik oli kõrvalhaua kaevamisel kõik savi täis puistatud. Mitu tundi noppisime neid savitükikesi graniidikivikeste vahelt, pesime ja leotasime, aga päris puhtaks ei saanud seda ikkagi. Siit pakuksin ka probleemi lahenduse hauakaevajatele. Nimelt pange hauakaevamisel kõrvalolevatate haudade peale kile, siis jäävad need puhtaks. Seda ei ole ju raske teha!
Koguduse õpetaja kommentaarist jäi selgusetuks, kas siis konkreetses kirikus kehtib tava, et kirstus on lõikelilled keelatud? Ja mõne õie avastamisel on ametnik kohustatud need sealt välja tõstma ning kasutama muid “erinevaid praktikaid” nagu leinajate solvamine jms?
sellist nahhaalsust ei ole oma pikaajalises
elus küll kogenud.Lahkunu kirstu sisu üle
otsustavad ainult lähedased ja mitte kellelgi
ei ole õigus sealt midagi ringi tõsta või
ära võtta,selle kohta puuduvad seadused.
Kahjuks olen ka ülaltoodud proua käitumise
kohta ka enne mitte meeldivat kuulnud.
Kui ollakse tüdinud sellest raskest tööst
astugu kõrvale ja saab keegi südamlikum
inimene kohal olla.
on püha ja mitte mingil ametnikul pole mitte mingil ettekäändel õigust selle täitmist takistada. Olen ise olnud noore inimese matustel, kus tema soovil mängiti ansambli Queen muusikat ning keegi ei tohtinud avalikult pisaraid valada. Selle inimese soov sai täidetud, nii veider, kui see ka kellelegi tunduda võis.
Mulle ei meeldi see komme, et kõik räägitakse alati ilusaks. See on koht, kus tahaksin näha, et töötaja vabandaks või siis oleks mõistlik selgitus miks need lilled seal olla ei tohtinud. Praegu jääb mulje, et “töötajal on alati õigus” ning matjad “ärgu kobisegu”.
?
Ühe inimese matus oli ka mulle väga raske ja meelde jäigi see, et üks vanaproua seal kamandas nagu sõjaväe õppustel, astuge sinna, seiske tänna.Aga ma tahtsin seista oma kaaslase kõrvale, meil oli ühine kimp.Juhatamist ja nõu on sellises rusuvas olukorras vaja, aga see ei pea olema kmandamisena, võiks küsida: kas saan aidata, juhatada, nõu anda jms
On minulgi halvamaiguline mälestus. Keskealise mehe matusetseremoonial oli lähimatest sugulastest mehe naine nr 1, ühised lapsed selle naisega, elukaaslane nr.2 ja selle lapsed (mehe kasulapsed). Lähemad sugulased (kõik eelpoolnimetatud peale esimese naise) istusid kirstu äärde. Kuna seal oli veel üks vaba koht, kutsus kadunukese lesk laste kõrvale istuma ka oma mehe endise naise. See küll ei tahtnud eriti minna, aga lese soovi peab austama. Siin astus vahele “tseremooniameister” ja keelas seda teha, sest seal olevat ainult ametliku abikaasa koht. Muidugi ei hakatud kirstu ääres jagelema ja ega too naine tahtnudki sinna istuda. Aga iroonia on selles, et ametlikult laulatatud abikaasa oli tegelikult naine nr. 1, sest abielu oli lahutamata ja teine oli elukaaslane. Siit järeldus: elu on keeruline ja inimsuhteid ei saa hakata käsu korras paika panema.
Korduvalt on selle inimese pärast ebameeldivusi (see on pehmelt öeldud) olnud, ma ei saa aru, miks ta ikka veel seal töötab ja miks kirikuõpetaja aga muudkui püüab teda välja vabandada ? Väike “füürer” ei taha koju ka jääda, seal ei saa ju oma “võimu” näidata.
jah ka mina olen kogenud selle inimese ebameeldivat ütlemist, inimene peaks õppima suhtlemist, sest: kas on inimesed kiriku jaoks või kirik inimeste jaoks??? See on küsimus.
Tegelikult on paratamatu, et pikaaegne negatiivse sisenduse mõjuväljas viibimine hakkab avalduma ka inimeste käitumises, suhtumises jms.
Lugedes seda lugu tuli pisar silma kuulge nii ikka ei saa. see vanaproua peaks ikka avalikult vabandama ja lahkuma pensionile arvata on et ta on väsinud.Mina oleksin selle vanaproua persse vaikselt saatnud ja oma lilled sinna tagasi pannud kus oli nende õige koht . sest mingil võõral kirikumutil ma sellist püha toimingut küll muuta ei laseks.