Eesti tõugu hobuse propageerija Aarne Lemberi pereettevõte Asva Hobusekasvatus OÜ tegeleb juba mitu aastat innukalt ka ratsaponide kasvatamisega.
Ettevõte on eesmärgiks võtnud kasvatada lisaks eesti hobustele ratsaponisid, kes on võimelised noortespordis konkureerima ka väljaspool kodumaad.
2006. aastal soetas Asva Hobusekasvatus Saksamaalt väga head tõugu saksa ratsaponi täku Mon Cherg, kelle eesti tõugu märadega saadud järglased on kohalikust tõust kergemad ja sportlikumad.
Kuigi Eesti ratsaspordis tuntust kogunud Mon Cherg elab põhiliselt Tartumaal Ruila tallis, tuuakse tunnustatud tõutäkk aastas kuuks ajaks Saaremaale aretustööd tegema ning praeguseks on tema järglasi mitmes Saaremaa tallis.
Asva Hobusekasvatuse tallitööline ja ratsutamistreener Kaile Koppel ütles, et eesti hobusega on väiksel lapsel raske võistlemas käia, sest eesti hobust on raskem liikuma saada. “Eesti tõugu hobused on masajalgsemad, aretatud põllutööde tegemiseks ja vankrivedamiseks,” iseloomustas Koppel.
Seevastu Saksamaalt pärit saksa ratsaponi kirjeldatakse kui “väikest soojaverelist”, kes sarnaneb pigem hobuse kui poniga ning on lastele väga sobilik sporthobune. Kaile Koppeli sõnul on saksa ratsaponil liikumine justkui veres ja ratsutamisoskustega lapsel on lihtsam selle hobuse seljas olla ja temaga kontakti saada. Ka sportlike tulemuste poolest on saksa ratsaponi “eestlasest” igati üle.
Asva Hobusekasvatuse OÜ üks omanikke, Eesti hobusekasvatajate seltsi eesti hobuse haruseltsi juhataja Aarne Lember ütles, et temale on olulisem lastes ratsutamise vastu huvi tekitada, kui hoida 200 hobust kusagil karjamaal. “Sportlikud tulemused näitavad, et lastele pakuvad ristandid rohkem huvi kui puhas eestlane,” põhjendas eesti hobuse entusiast ristandite kasvatamist. Praegu on Eestis ratsaponide kasvatamine siiski veel lapsekingades ja tõeliselt hea põlvnemisega sportlikke ponisid on siia aretuslikel eesmärkidel toodud väga vähe, teadis Lember.
Aarne Lember kinnitas, et vaatamata ratsaponide kasvatamisele on tal säilinud austus eesti hobuse vastu. “Kui ma teda ei austaks, siis oleksin ammu võinud ristandite peale üle minna,” viitas ta.
Ka Kaile Koppeli sõnul ei saa eesti hobust maha kanda. “Küll see aeg veel tagasi tuleb, kus me oleme oma põllu peal jälle hobuvankritega. Elu läheb lihtsalt nii kalliks,” ennustas Koppel.
Nu vaadame,kuidas teil läeb seal…Ükskord katsetati kellegagi nimega Wilton Surprise vist oli nimi-tea mis sellest “tõuparandajast” ja ta järglastest sai…
Ruila tall on siis nüüd Tartumaal? :D Alles hiljuti asus ta siiski Harjumaal.
Loodame, et Kaile avab silmad ja vaatab oma tallist ka kaugemale! Sinna kus tegeletakse eesti tõugu hobuste aretamisega. Ja mitte sinna kus pelgalt toetuse saamise eesmärgil valimatult hobuste paljundamisega aega surnuks lüüakse. Peame tõdema, et odava raha eest sedalaadi masajalgsed künnihobused saab veel omandada küll, kuid asjateadlik ja koolitatud treener ei tohikski sellist hobust lapsele hüppamiseks küll mitte pakkuda. Samuti peaks enne valjuhäälset solvangut eesti tõugu hobuse kohta, tutvuma selle tõu ajaloo ja aretusprogrammiga. Eesti tõugu hobuse aretussuund ei ole kunagi olnud künnihobune, selleks aretati omalajal spetsiaalselt just tori ja eesti raskeveohobune.
Kui nüüd naasta artiklis kiidetud ristandite juurde, siis statistiliselt on kahjuks enamik sääraseid ristandeid kehvemad, kui keskmine eesti hobune. Kui teil hästi läheb, siis ehk üks kümnest järglasest, kus olete oma masajalgse künnihobuse ristanud uhke sportponiga, on võimeline kiiresti ja kergesti, laps seljas kuidagi lehvimas, võistlustel koha saavutama. Aga mis saab ülejäänutest inetutest ristandjärglastest? Kes on selliste tõuta ja kehaliselt eeldustelt sporti mittesobivate hobuste/ponide ostjad?
Aeg on välja vahetada oma iganenud arusaamad ja väärad seisukohad, võtta silmaklapid peast ja ennast harida! Soetada asjast teadlikelt inimestelt aretusprogrammile vastav sugukari või lähtuvalt oma kasutamise eesmärgi soovist õige paaridevalikuga puhasaretuse teel saadud korrektne, vajalike eeldustega, täiskasvanu ja lapsesõbralik eesti tõugu hobune. Olen veendunud, et seejärel muutub arvamus 100%.
Keegi ei ole Eesti hobust solvanud. Oma olemuselt on Eesti hobune igati tore ja vahva.
Ka eestlane lööb spordis läbi, on mitmeid mitmeid näiteid.
Eks tublisid sportponisid leidub ka meil.
Igaüks teeb just seda, mis talle hingelähedane tundub. Olgu see siis eestlane saani/ vankrisõitu tegemas, ponid spordis jne.
hehe ajakirjanikud on taaskord eksinud ja peavad oma teadmistes pettuma…intervjuud andes sai ikkagi õeldud et Ruila tall asub Harjumaal
mõtle enne kui kirjutad… selle tekstiga ei ole mitte keegi mitte kedagi solvanud…Kaile teab hobustest väga palju ja selles tallis on tõesti väga palju uhkeid ja tublisid hobuseid, samas on seal ka ratsutajaid kes on oma sihid kõrgele seadnud ja neil läheb väikeste ristanditega väga hästi ;) niiet ehk peaksid sina hoopis käitumist õppima :P