Kauni lillepeenra kujundamise ABC

Kauni lillepeenra kujundamise ABC

KENA, ÕRN JA VÄRVIKIREV: Väikeseõielisel metssalveil on õisikud tegelikult väga pilkupüüdvad. Fotol metssalvei “Caradonna”. Foto: erakogu

Kaunid ja rikkalikud püsilillepeenrad seostuvad vanaema ja taluaiaga. Siiski võib tänapäevalgi kohata vahvaid püsikute istutusalasid. Selline peenar annab teada perenaise tõsisest huvist aianduse vastu.

Õigesti rajatud istutusala pakub rõõmu rajajale ja silmailu möödakäijale. See kehtib ka püsikupeenra kohta. Tavaliselt moodustab püsilillepeenar ühe osa iluaiast. Harilikult planeeritakse see puhkekoha lähedusse, et kogu ilu ikka vaateväljas oleks. Kui on tegemist krundiga, millel on suur eesaed ehk aiaosa tänava ja elamu vahel, võib suurema lilleala rajada ka sinna.

Kurnav töö, aga tasub ära

Püsikupeenra laiuseks tuleb arvestada minimaalselt 1,5–2 meetrit. Pika istutusala laius peab olema laiem, muidu kukub välja “peenrasoolikas” – pikk ja kitsas istutusala mõjub ebaproportsionaalselt. Kitsas istutusala on õigustatud kohtades, kus laiemat teha pole võimalik.

Pärast koha leidmist tuleb plats mõõta, peenra asukoht märkida ja puhastada umbrohust.
Kaevamine on tüütu ja selgakurnav töö, eriti pärast pikka talvist tugitoolielu, aga hiljem on korralikult puhastatud mullapind teile ja taimedele kasuks. Pärast hoolikat puhastusoperatsiooni on järgmine etapp kompostmulla pealevedu ja pinna läbikaevamine. Teoreetiliselt on seda muidugi kõige õigem teha sügisel ja seejärel jätta maa talveks lume alla.

Edasi loe Saarte Hääle lisalehest Aiakevad.

Print Friendly, PDF & Email