Lii Muru: linnas ma elan, aga minu kodu on Kuusikul (2)

Lii Muru: linnas ma elan, aga minu kodu on Kuusikul

Foto: Peeter Kukk

“See on ikka selle pärast, et ma liiga tihti köögis ei käiks!” naerab Lii Muru, kui astun tema köögi ukse ees millegi terava otsa ja küsin, miks tal ometi selline imelik vaip maas on. “See peaks astujat masseerima ja mõjuma hästi kõigile inimese organitele. Mõjub ka! Kus ta pääseb! Kuigi postimüügist ostetud.”

Lii otsib Oma Kodu kingitud lillede jaoks välja vana hea Nõukogude Eesti kristallvaasi. “Nelk on tegelikult väga ilus lill. Olgugi et teda peetakse selliseks nõukogudeaegseks… Aga paljugi mis arvatakse!” Tõesti, nelgid on vanemad kui nõukogude võim.

Kes siis Liid ei teaks! Küllap teatakse ja tuntakse paljudes riikides, kuhu töö- ja puhkusereisid teda viinud on. Hämmastav, kui palju ta jõuab ja kui palju jaksab. Alati särav ja naerusuine, kes ütleb, et suudab end koduselt tunda ükskõik millises maailma paigas. Ometi lisab ta kohe, et kõige parem koht elamiseks on ikkagi Saaremaa.

Ajame juttu Lii Pika tänava korteris. Ilus vaade avaneb mõlemale poole. Niivõrd kuivõrd märtsikuine Kuressaare seda ilu pakkuda suudab. Siia kolis ta 1980. aasta aprillis mitte kaugelt – Smuuli 3 maja ühetoalisest korterist. Küsin, kas uue avarama elamise vastvalminud majas sai ta ikka tänu “kõrgele positsioonile” (Lii töötas aastaid Kingissepa rajooni komsomoli- ja parteikomitees. –  T. K.). Lii jätab vihje tähele panemata ja ütleb lihtsalt, et jah, sain küll.

Selleni läks aga hulk aega. Pärast esimesest töökohast Muhu telefonijaamas linna kolimist oli Lii kodu Lossi hotell. “Oli üks nurgapealne tuba, kuhu mahtus sisse ainult voodi.” Pärast väikest arutelu ja meenutamisi selgub, et see tuba on olnud ka minu Kuressaare-perioodi esimene eluase. Koduks nimetamine läheks ehk liiale.

Liil on kodudega üks keeruline värk. Oma päriskoduks peab ta hoopis üht kena maakohta Metskülas. “See korter siin linnas on ka kodu, sest siin ma ju elan, aga seal oli minu lapsepõlv. Ma olen seal kasvanud, ma mäletan oma esimesi eluaastaid ja kui mulle koer kingiti, koerad on seal alati olnud minu suured sõbrad, kes mind ootasid ja kellega koos metsas käia.”

Edasi loe aprillikuu Oma Kodust.

Print Friendly, PDF & Email