Suur maa, suured asjad: Rahvakogu ei kuku läbi (1)

On erakordselt huvitav jälgida, mis siis ikkagi toimub rahvakogu arutelupäeval. Kas need pool tuhat valitut-kutsutut ikka kõik kohale tulevad, on muidugi iseasi, aga ligikaudu selline seltskond paari kuu jooksul kogutud ettepanekuid lauluväljaku ruumides sõeluma hakkab.

Siinkohal võivad selle leheloo lugemise lõpetada need, kes ootavad hinnangut seni arutatud ideedele – mind huvitab rahvakogu esialgu pigem kui uudne demokraatlik protsess. Küllap jõuame konkreetseid mõtteid mõõta ja kaaluda siis, kui on, mida reaalselt käes hoida.

Rahvakogu veebilehel on lugemiseks olnud oma paar tuhat ettepanekut. Lisaks viiele etteantud teemale (rahastamine, erakonnad, valimised, kaasatus, sundpolitiseerimine) oli olemas ka Varia rubriik, mis tähendab, et kokkuvõttes nägi keskkond välja niisugune, nagu korduvalt ülekirjutatud moodsa aja veebiplangud ikka näevad. Kõike läbi lugeda olnuks ajakirjanikule ajaraisk – näeme seda oma töös iga jumala päev, ükskõik kuhu me ka pilku ei pööraks. Ükskõik, kas loeme saabuvat (elektroonilist) posti või võtame vastu lugejate telefonikõnesid.

Niisiis, vaatleme protsessi. Aasta 2012 oli sisepoliitiliselt tormine. Silvergate, streigid, ühiskondlik aktiivsus, Harta 12. Kui president Ilves arutelu Jääkeldrisse tõi ja rahvakogu esimest korda inimeste teadvusse jõudis, rutati sellele kiirkorras hinnanguid andma. Kes nägi ohtu põhiseaduslikule korrale. Kes kahtlustas osavat manipulatsiooni pingete maandamiseks. Kes hüüdis, et nüüd hakkabki rahvas reaalselt valitsema (rahvakogu versus riigikogu). Kes muretses, et kui asi läbi kukub, on pettumus veel suurem.

Nende hinnangute mustvalget olemust tuleb mõista. Nagu ühes Saarte Hääle loos kirjutasin – see oli avaliku arvamuse kujunemise algetapp. Ühtki suppi ei sööda selle keemistemperatuuril. Sedavõrd, kuidas rahvakogu protsess on edasi kulgenud, on ka hinnang sellele täpsustunud. Esialgsete äärmuslike lootuste ja hirmude asemel võib nüüd tajuda üsna mõistlikku suhtumist.

Rahvakogu lätete juures leidus erakondlasi, kes muretsesid, et nüüd tahetakse erakond kui niisugune demokraatlikust süsteemist üldse maha kriipsutada. Ja maalisid hirmutamiseks tontlikke tulevikupilte anarhiast diktatuurini. Praeguseks peaks olema viimsele kui siilile selge, et rahvakogu ei püri võtma parlamendi kohta, kuid annab loodetavasti väärtusliku sisendi.

Kui erakonnad on muutunud uutele ideedele suletud süsteemiks, on nüüd need, kes tahtsid, saanud sõna sekka öelda. Kui erakonnad ongi midagi kaaperdanud ja kavatsevad seda teha edaspidi, tuleb see neile ainult kasuks. See tähendab ju rahva meelsuse kuulamist ja kokkuvõttes paremaid otsuseid.

Eelmine aasta näitas, et rahvas on väsinud võimust, kes otsustab tihtipeale juba inimestega rääkimata ja selgitamata. Ka TNS Emori märtsikuise uuringu järgi oli 39 protsenti neid, kes ei oskaks praegu valimiskasti juures otsust teha. Kaasamine võib olla õõnsaks leierdatud sõna, kuid parema puudumine ei tee vajadust selle järele olematuks. Võib juba praegu öelda, et rahvakogu õigustab end uute teemade (ja miks mitte inimeste) toomisel riigi edasisse arengusse. Aga see oligi ju põhieesmärk. Selles mõttes ei saa rahvakogu läbi kukkuda.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email