Šaakalite Saaremaale asumine on väheusutav (11)

Läänemaal Matsalu rahvuspargis avastatud šaakalite pesakonna liikmed võivad oma eksirännakutel sattuda ka Saaremaale, kuid šaakalite püsiasurkonna teke siin on vähetõenäoline.

“Vestlen siin just hiidlastega, kes arvavad, et nad on kindlasti näinud ja kuulnud šaakalit Hiiumaal,” ütles keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil. Tema kinnitusel on sarnast teavet hakanud laekuma juba ka mujalt Eestist, kuid mitte veel Saaremaalt.

Männili sõnul ei saa üldsegi välistada, et mõni noor šaakal võtab ette teekonna ka Saaremaale, vaatab siin pisut ringi ja lahkub. Kuigi šaakalitele sobiksid Saaremaa mereäär ja roostikud elupaigaks ilmselt päris hästi, oleks kahtlane, kas nad nii väikese arvukuse juures Saaremaale oma pesakonna tekitaksid. “Praegu on Eestis teada vaid üks pesakond ja sellisel juhul tekivad kohe need probleemid, et õed ja vennad peavad omavahel paare moodustama, aga suguluses vanemate järglased pole elujõulised,” rääkis Männil. Rebaste ja huntidega šaakal ristandeid ei anna, vähemalt Euroopast ei ole midagi sellist teada, koertega aga ehk küll.

Peep Männil ütles, et šaakalite toidusedel on üsna sarnane rebaste omale, ehkki šaakalid armastavad veelgi rohkem raipeid. Lambaid nad ei murra, küll aga võivad rünnata tallesid ja üldse kõike, millest jõud üle käib.

Šaakali vaenlaseks Eesti looduses on hunt, kes neid üldse ei salli. “Šaakal on hundile nagu väiksem vend, aga hunt ei salli väikest venda,” ütles Männil. “Kiskjatel on üldse komme oma territooriumil teisi, neist nõrgemaid kiskjaid murda, sest nad on toidukonkurendid,” selgitas ta.

Ajaleht Lääne Elu kirjutas eile, et keskkonnaametil tuleb teha põhimõtteline otsus, kas Läänemaa šaakalid on inimeste süül meie loodusesse sattunud võõrliik või on nad rännanud Eestisse omil jalul ja seejärel siin kohastunud.
Kui loomad lugeda võõrliigiks, tuleb nad kinni püüda.

Print Friendly, PDF & Email