Ma ei ole valetaja! (7)

Eile hommikul tulin tööle, parkisin auto Kuressaare kesklinna. Vaevalt olin jõudnud kõnniteele astuda, kui mind peatas üks tuttav ja ütles, et näed, oled valesid lehte pannud. Ilus algus hommikule.

Sõna sõna vastu

Olen viimasel ajal kirjutanud paar lugu Torgu jahimeestest. Seal on toimumas segased asjad. Esimese loo puhul proovisin kenasti kõik osapooled loosse kaasata, nagu ajakirjaniku ametieetika ette näeb.

Leheloo tarbeks, mis ilmus eelmisel laupäeval, 30. märtsil, saatsin eelmise nädala esmaspäeval meili ka ühele konflikti osapoolele – OÜ Vesimetsa omanikule Valeri Litvinovile. Kuna meilis ei olnud palju ja keerulisi küsimusi, kordasin meilitsi oma soovi saada vastuseid teisipäeval.

Üldiselt mulle meeldib asju meili teel ajada, siis jääb igaühe väidetest ka märk maha. Litvinov ei vastanud teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ega ka reedel. Materjal kogunes ja lugu pidi ilmuma laupäeval.

Kes lehetööd vähegi ette kujutab, saab aru, et suuremahulisi lugusid niisama lihtsalt ei asendata. Materjal oli ammu juba koos, puudus vaid Litvinovi nägemus asjast. Reedel, veidi pärast kella 12 ei andnud asjaga enam oodata. Lugu oleks pidanud ammu juba valmis olema, ma ei olnud seda aga sisuliselt veel kirjutama hakanudki.

Võtsin telefoni ja helistasin, et küsida, kas on lootust lähema aja jooksul vastust saada. Valeri Litvinov võttis kõne vastu ja ütles, et on mu meilid kätte saanud, kuid tal pole aega olnud neile vastata. “Praegugi on laud pabereid täis” ja “Mul on oma töö teha” olid tema repliigid. Ta lisas, et tal on asjast oma arvamus ja kindlasti ta ka avaldab selle, kuid hetkel ei ole aega.
Ütlesin Litvinovile, et kirjutasin talle esimest korda juba mitu päeva tagasi ja et minu lugu peab ilmuma laupäevases lehes. Selle peale kordas ta, et tal on ka oma töö teha. Pakkusin talle, et helistan siis mõne aja pärast tagasi ja esitan konkreetsed küsimused.

Miks ma tahtsin uuesti helistada? Esiteks põhjusel, et oleksin siis võtnud küsimused endale paberil ette. Teiseks oleksin siis vestluse lindistanud. Ma ei ole kahjuks või õnneks nii paranoiline, et salvestan kõne, milles küsin, kas meilile on ka vastust oodata.

Minu pakkumise peale ütles Litvinov, et telefoni teel ta ei räägi. Mina ütlesin, et sel juhul peab lugu valmima tema kommentaarideta. Ja nii oligi, vastava märkuse lisasin ka leheloo lõppu.

Miks ma seda kõike kirjutan? Sellepärast, et eilses Meie Maas kirjutas Valeri Litvinov: “Mind ajendas seda lugu kirjutama ajalehes Saarte Hääl 30. märtsil ilmunud lugu Torgu jahindusest, kus väideti, et OÜ Vesimetsa omanik Valeri Litvinov ei leidnud vaatamata ajalehe korduvatele palvetele ja meeldetuletustele aega kõnealust teemat kommenteerida. See ei ole õige, sest kui ajakirjanik Raul Vinni helistas mulle 28. märtsil kell 12.24, siis tegin ettepaneku kohtumiseks ja teema arutamiseks. Ajakirjanik aga keeldus kokkusaamisest, öeldes, et temal on ajaleheartikkel juba valmis. Lisaks on väär samas artiklis avaldatud väide, et kohalikud jahimehed ei saa oma maadel jahti pidada.”

Déjà vu

Lisan eelmise jutu jätkuks nii palju, et kokkusaamist mulle pakutud ei ole ja ma ei ole ka öelnud, et mul on artikkel valmis. Nagu varem juba kirjutasin, olid materjalid koos ja ainult üks kommentaar puudu. Lugu sai valmis alles n-ö 13-ndal tunnil, kui leht oleks pidanud poolenisti juba trükikojas olema. (Vaba)tahtlikult ei venita niimoodi oma lugudega ükski ajakirjanik, sellest tuleb tavaliselt ainult üks suur jama.

Mis puutub süüdistusse, et väide kohalike jahimeeste võimatusest oma maadel jahti pidada on väär, siis ka siin on mul toetuda vaid sellele, mida Torgus käies nägin ja kuulsin. Jah, ma ei ole tõesti juures olnud kuulmaks, kui keegi Litvinovilt luba küsib ja keeldumise osaliseks saab. Kuid mul ei ole põhjust kohalike jutus kahelda, seda enam, et teine osapool selle kohta infot ei anna.

See lõik, milli ma siin ära tõin, on tegelikult vaid sissejuhatav osa artiklist. Selle artikliga oli üldse üks imelik lugu. Lugesin seda ja mul tekkis täielik déjà vu-tunne. Natuke sobramist oma postkastis ja selgitus oli olemas.

Suur osa Valeri Litvinovi tekstist on pea sõna-sõnalt sama, mis vastas minu küsimustele Eesti jahimeeste seltsi president Margus Puust. Sama seltsi president, kes mõni päev tagasi saadetud pressiteates taunis jahiturismi korraldust ja ütles, et kõik peab olema kooskõlas maaomanikega. Nüüd on ta aga selle mehe paadis, kes Eesti suurimas sellises konfliktis maaomanikele meelehärmi tekitab. Aga see on juba järgmine ja pikem lugu.

Ma ei tea, miks läks Valeri Litvinov oma süüdistusega asjasse mittepuutuva ajalehe toimetusse. See pole esimene kord, kui konfliktsetest lugudest end riivatuna tundvad inimesed ei taha oma vastulauseid Saarte Hääles avaldada. Miks? Seda teavad nemad.

Sellised on asjalood. Pole tõestust minul, pole tõestust Valeri Litvinovil. On vaid sõna sõna vastu. Mina saan vaid öelda, et ma ei ole valetaja.

Print Friendly, PDF & Email