Viktor Sarapuu: minu karmus tähendab julgust otsustada

Viktor Sarapuu minu karmus tähendab julgust otsustada

HAIGLAGA RAHUL: Viktor Sarapuu ei arva, et Kuressaare haigla on liiga suur ja et selle asemele oleks mõistlikum ehitada väiksem hoone. Foto: Sander Ilvest

Taas SA Kuressaare Haigla juhatuse esimeheks valitud Viktor Sarapuul on järgmiseks viisaastakuks suured plaanid: palgata uut personali, renoveerida haiglahoonet, ajakohastada hooldekodu.

 

Nüüd olete viieks aastaks taas haigla juht, aga mida teinuksite siis, kui teid poleks tagasi valitud – mis oli teie plaan B?

Kui kandideerisin, oli mul ainult variant A, muud plaani mul tagataskus polnud. Aga juhul, kui tulnuks variant B – mis siis ikka. Olles küll juba pensionär, ei oleks ma oma karakteri ja teadmistega koduseks kindlasti jäänud.

Haigla nõukogu esimehe Tiit Sarapuu sõnul olete hea juht, kellel on kindel ettekujutus ka järgmisest viieaastasest tööperioodist. Mida kavatsete järgmisel viiel aastal teha?

Meie haigla on jätkusuutlik ja selleks, et ta seda ka edasi oleks, tuleb teha palju tööd. Jätkusuutlikkuse tagamisel on esimesi töölõike leida uusi tohtreid ja personaliõdesid. Teine osa on see, et peame looma selles majas veelgi paremad olme- ja töötingimused. Ravi kvaliteedi osas on need mõlemad aspektid maksimaalse väärtusega. Need on eesmärgid, mille poole püüdleme.

Mis te arvate, miks ravijuhi kohale kedagi ei kandideerinud? Kas nõudmised olid liiga kõrged?

Arvan, et ainult staažiküsimus takistuseks ei olnud. Meditsiinisüsteemi praeguses olukorras ei ole haiglate juhtimine atraktiivne töö. Kui varem oli see ehk positsiooni ja töötasu küsimus, siis nüüd peetakse atraktiivsemaks arsti ametikohta. Arstid, kes on väga kõrgelt haritud, saavad oma võimeid ja oskusi rakendada.

Pealegi on arsti ametikoht kindlam valik kui tulla viieks aastaks kuskile ametikohale ja viie aasta pärast kuulda: aitäh, su teeneid pole rohkem vaja. Aga selle viie aastaga kaotab arst ju oma kvalifikatsioonist küllaltki palju.

Veel võis olla takistuseks käimas olev tervishoiureform. Kõik need, kes on haiglate eesotsas, mõtlevad sellele, kuidas edasi minna. Allesjäämise küsimus puudutab eriti üldhaiglaid.

Kogu vabariigis, mitte ainult meie haiglas, ei jätku haiglatele juhte.

Näiteks, Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatusse oli ainult kaks kandidaati, kuigi sellise suure haigla puhul võinuks oodata rohkemat.

Kas nüüd, mil nõutud erialastaaž peab kandideerimiseks olema kümne aasta asemel viis, võiks kandidaate rohkem olla?

Ma olen suhteliselt optimist. See oli väga hea märk, et suudeti otsustada: haigla jätkab. Kuna nüüd seda teatakse, loodetakse stabiilsust, jätkusuutlikkust ning kandidaate tuleb ilmselt rohkem.

Rääkisite personali palkamisest. Kui palju tohtreid juurde vaja oleks?

See on igivana probleem, millele ei ole ühest vastust. Pidades silmas tund-tunnilt tööd, oleks töökäsi kindlasti juurde vaja. Eriti puhkuste ja täienduste ajal või sel puhul, kui keegi haigeks jääb. Ja mis siis saab, kui mõni inimene ei taha enam töötada suurema koormusega kui üks koht? Praegu katame vajaduse kuidagi ära, aga kui tekib mistahes eelnimetatud olukord, tekib meil personali osas vajakajäämist.

Kas endise Nõukogude Liidu liiduvabariikidest on Kuressaare haiglasse veel tohtreid tulemas?

Ikka. See tendents, mis maailmas ja mujal Euroopa Liidus valitseb, on omane ka meile. Liikumine toimub suurelt Venemaalt meile, meilt Soome, Rootsi, Saksamaale. Euroopast Ameerikasse. Ega selles ole midagi halba.

Kindlasti tuleb ka Euroopa Liidu välistest maadest meie haiglasse veel tööjõudu.

Aga Eestiski leidub tohtreid, kes käimasoleva tervishoiureformi käigus jäävad tööta või väiksema koormusega, aga ei lähe Soome või Saksamaale. Siis on üks reserv sealt – mandrilt Saaremaale.

Mis tohtreid Euroopa Liidu välistest riikidest siia meelitab, kas ainult kõrgem palk?

Kui Eestis on iseseisvusaastatega toimunud meditsiinis tohutu areng, siis need riigid on jäänud meist väga kaugele maha. Kui sealsed arstid aga ihkavad teha oma tööd maksimaalselt ja näevad, et mujal riikides on selleks tunduvalt paremad  võimalused, siis nad neid võimalusi ka kasutavad. Kindlasti on motivaatoriks ka kordi kõrgem palk.

Kuidas on patsiendid vastu võtnud visiiditasu ja voodipäeva tasu tõusu?

Minuni pole kaebusi jõudnud. Eks rahvas on hinnatõusu võtnud kui paratamatust. Oleme seda ka analüüsinud ja meie andmeil see haigla külastatavust muutnud ei ole.

Missuguses seisus oli Kuressaare haigla üksteist aastat tagasi, kui sellele kohale asusite?

Kui 2002.aasta sügistalvel Kuressaarde tulin, vappus haigla poliitiliste vaidluste käes, juhtimist ei suudetud paika panna. Haigla oli finantsraskustes – pidi väga täpselt mõtlema, missugused võlad kõigepealt maksta, mis järgmisena. Orkestri mäng oli tookord väga viletsake, sest puudusid dirigendid. Ega see kollektiiv ise palju muutunud ole, aga orkestri mäng ju sõltub paljus juhtimise printsiipidest.

Minul oli tookord küllaltki lihtne siia asuda, sest olin tulnud ühest suurest maakonnahaiglast, kus oli sihtasutus juba tehtud. Siin oli vaja see struktuur üles ehitada.

Millised on olnud nende aastate suuremad väljakutsed ja kordaminekud?

Suurimaks kordaminekuks pean patsientide rahulolu. Ja rahulolu tuleneb sellest, kui töötajaskond on haritud, kasutatakse ajakohast aparatuuri, keskkond on tänapäevane. Alati on ka rahulolematuid, aga üldjoontes ollakse meiega ikkagi rahul.

Kui juhi kohale tulite, oli Kuressaare haigla hoone kehvas seisus koloss, palju ruume kasutamata. Kuidas on olukord nüüd?

Ruumiprogrammi üle oleme väga tõsiselt mõelnud. Peagi läheb meie maja B-korpuse teisel korrusel renoveerimiseks ning kui me veel tänavu toome polikliinikust sinna ambulatoorsed erialad, naistenõuandla, silma-, kõrva- ja nahahaiguste kabineti, kirurgid ja laboratooriumi, on need ruumid hõivatud maksimaalse koormusega.

Vabanevatesse polikliiniku ruumidesse teeme – praeguste plaanide kohaselt 2014. aastal ja Euroopa Liidu rahadega – rendipinnad perearstikeskustele. Nii saab seal korraldada pikemaid vastuvõtte, perearstide valvet. Ka patsiendi jaoks on see väga mugav – ta pääseb nii diagnostikasse, laborisse jne.

Samuti on meil kavas ajakohastada eakate kodu, mis on praegu nukras olukorras ning otsekui haigla osa. Tahame viia selle ikka õige eakate kodu tasemele, kus eakal on privaatsus, kui ta seda soovib. Eakate kodu kasutusse läheks ka meie ilus haljasala.

Kui ressursid võimaldavad peaks renoveerima keldrikorruse saali.

Eeltoodu on terviklik nägemus koos nõukogu aktseptiga – see annab tunnistust, meil on kindel plaan, me ei mõtle täna üht, homme teist. Ehk sellepärast oli ka sõnum, et ma jätkaksin, paljudele positiivne – on teada, kuhu poole me liigume ning ka reaalsed võimalused saada rahastatud.

On avaldatud arvamust, et haiglahoone on liiga suur ning ehk olnuks mõistlikum ja odavam see maha lammutada ning uus ja kompaktsem asemele ehitada.

Praeguseid plaane ja ruumiprogrammi arvestades on see just paras. Alati pole uue ehitamine kõige otstarbekam ja odavam. Võime vene aja ehitustehnikat kiruda, aga maja on korralikult betooniga tehtud.

Kas haigla renoveerimisega on ka põnevaid esemeid päevavalgele tulnud?

Neid esemeid mul jätkub – museaale oleks väga palju. Võib-olla tasuks avada muuseumituba, sest kindlasti on inimesi, kes ajaloo vastu huvi tunnevad.

2014. aastast hakkab kiirabi tegevust maakonnas korraldama SA Kuressaare Haigla. Kas SA-st Orissaare Kiirabi võtsid kõik töötajad teie pakkumise vastu? Saatsime konkreetsed tööpakkumised, millele vastas üle poole Orissaare Kiirabi töötajatest. See, et osa ei vastanud, ei tähenda veel, et nad ei tahaks edasi töötada.

Meie toimetusele on mõni haigla töötaja avaldanud nördimust oma palga üle. Et palk on tõusnud vaid sentides ning käeoleva aasta palgatõusuna läinud tegelikult kirja hoopis mullune palgatõus.

Kõigi töötajate palgad tõusid. Kõik kutseliidud leppisid streigi järel kokku, missugune peab olema minimaalne palk. Kuna haigekassa annab selleks vaid pool ressursist, peame kokku lepitud töötasu kõigile tervishoiutöötajatele tagama oma reservidega. Tagasiulatavalt 1. märtsist on kõikidel palk suurenenud. Lisaks sellele suutsime tõsta viis protsenti palku ka kõikidel teistel töötajatel. Alati on inimesi, kes pole rahul, aga minuni nurinat jõudnud ei ole. Mis on palkadest rääkides minu jaoks kummaline, on see, et inimesed ei mõista ikka veel arvestada eurodes ning räägitakse nii, nagu oleks tegemist kroonidega.

Teid peetakse karmiks juhiks ja kuulu järgi isegi kardetakse.

Väga hea (naerab). Mida minu puhul võidakse pidada karmuseks, on see, et julgen vastu võtta otsuseid. Kuid kuulan enne kindlasti alati ära kõik pooled. Alati pole juhi otsused tõesti kerged ja kõigile meeldivad – mis puutub näiteks töödistsipliini ja –kvaliteeti. Aga et mind kardetakse – respekt peab olema. Ja viisakus. Ma pole kunagi arvanud, et kõigiga peab olema kaelast kinni ja sina peal. Vahel, minnes kuhugi kauplusesse, küsib müüja: “Mis sa tahad?”. No kuulge!

Kuidas saarlased teid 11 aastaga omaks võtnud on?

Ma ei tunne, et minusse suhtutaks kuidagi teistmoodi kui teistesse.

Kas saarlased on teistsugused kui mandrirahvas?

Saarlased on toredad koos oma ö-tähega. Saarlased on töökad – müts maha nende ees. Ehk on nad pisut aeglasemad, aga mina olen igati rahul.

Kuidas ise siin kodunenud olete?

Täielikult kodunenud.

Kuidas puhkate, kas ennast tööga seotud küsimustest välja lülitada saate?

Haiglajuhi töö on 24/7. See on paratamatu. Püüan küll end välja lülitada, aga see ei taha õnnestuda – pean olema haigla asjadega kursis. Aga ega see mind koorma.

Teil on Kuressaares maja, mis vahepeal aga müügis oli.

Jah, aga ma ei ole seda suutnud ära müüa. Pealegi on selles majas mul suviti lapsed ja lapselapsed ning külalised. Ja niipea, kui ilmad soojemaks lähevad, on maja ümber nii palju tööd. Minu jaoks on üks pingete maandamise koht lilled ja aed. Mulle meeldib kõik, mis kasvab ja elab – ma ei taha sääskegi maha lüüa.

Loete ka palju?

Jah, erialast ja ajalugu.

Kas ajaloohuvi lööb välja ka reisides? Käite meelsasti “vanu kive” vaatamas?

Oleneb, mis suunitlusega ma reisile lähen. Mu karakter on selline, et suudan enne eesmärgistada oma tegevuse ja siis eesmärgi järgi tegutseda. Kui mu eesmärk on ringi vaadata, olen end igat pidi ette valmistanud. Ma ei oota giidilt raasukesi. Praegu reisin rohkem tervise turgutamiseks, et soojas meres olla.

Olete meditsiini õppinud (pediaatriks – toim). Kui palju te ennast ja oma pereliikmeid ning sõpru-tuttavaid ravite?

Eks ikka tuleb end turgutada. Ja teistele annan nõu. Aga järgin püha tõde, et endal hambaid ei ravita – seda tuleb lasta ikka hambaarstil teha.

Print Friendly, PDF & Email