
TÄNAVUNE KALLISKIVI: Särava tiaara viis Saaremaalt mandrile pealinna preili Kamilla Narvanen, kelle kõhutantsuoskuse hindas žürii kõige paremaks. Foto: Alar Truu
Idamaise tantsu konkurss Saare Johara (ehk kalliskivi) tõi kohalikule kultuurimaastikule täiesti uusi tuuli. Tuuli, millest aimus salapära, silmailu ja teistmoodi rütme.
Ehkki saare naise naba on kahtlemata kuulus nii meil kui mujal, selgus läinud nädalavahetusel esmakordselt Saaremaal toimunud mõõduvõtmisel, et ainuüksi kaunis naba Kalliskivi-tiitlit ei too. Ole sa saare naine või sootuks teisest Eesti otsast kohale tulnud näitsik. Vaja läheb ka teadmisi idamaisest tantsukultuurist, oskust sealsete rütmide saatel sõnadeta oma lugu jutustada, visadust teha järjepidevalt tantsutrenni ja kõige selle juures imekena välja näha.
Enda proovilepanek käis kolmes kategoorias: beginners, semi-pro ja group ehk eesti keeli algajad, poolprofid ja grupid. Igas kategoorias hoidsid idamaist tantsukunsti harrastavad saare naised ka saar-laste au kõrgel. Kuigi nn algajate ja poolproffide arvestuses läks auhinnaline esikoht mandrile, olid algajate arvestuses nooruke Diana Sulbi ja poolproffide kategoorias üles astunud Reeli Sild ja Gerda Seppel kahtlemata sama säravad nabanõksutajad kui nende mandrilt tulnud konkurendid.
Gruppide arvestuses läks võit Sakusse, kuid ka soolotantsudes osalenud Diana, Reeli ja Gerda napsasid selles kategoorias siiski tubli teise koha. Veelgi enam, neile sai osaks Diva kui konkursi toimumispaiga lemmiku tiitel, mis tõi koondnime Rafa all osalenud kolmiku taas lavale publiku ette samal õhtul toimunud järelpeol.
Saarlastele esimene võistlus
Nii Diana Sulbi, Reeli Sild kui ka Gerda Seppel olid oma saavutusega väga rahul, sest konkurents oli nende endi hinnangul tihe. “Kõik olid ju väga andekad ja minu jaoks näiteks oli see üleüldse esimene võistlus,” tunnistas Rafa pesamuna Diana Sulbi. Ka Reeli Sild tõdes, et nad pole varem ühelgi konkursil osalenud. “Seetõttu oli ka pinge suurem,” põhjendas Gerda Seppel. Reeli ja Gerda on kõhutantsuga tegelenud juba aastaid. Diana on idamaist tantsukunsti harrastanud aga alles lühikest aega.
Nüüd, kus esimene võistlus õnnelikult seljataga, on neil enda kinnitusel julgem osa võtta ka teistest võistlustest, mis mandril toimuvad. Kõhutantsu juures paelub Gerdat, Reelit ja Dianat see, et tegemist on äärmiselt naiseliku ja ilusa tantsustiiliga. “Seda peab ise proovima, siis hakkab ka meeldima,” kinnitas Reeli.
Saare Johara 2013 ehk Saare esimese Kalliskivi-tiitli ja sellega kaasnenud tiaara omanikuks tunnistati Kamilla Narvanen Tallinnast, kes võitis kõhutantsukonkursi ka poolproffide arvestuses. Žüriis kaasa löönud Eeben põhjendas Kamilla üldvõitu sellega, et tema tants oli lihtsalt niivõrd vaba ja tõeliselt nauditav. “Tal oli väga põnev koreograafia, ta tundis ennast laval hästi vabalt ning ta tõesti suhtles publikuga terve esinemise aja,” selgitas Eeben. Varemgi žüriides osalenud Eeben nentis, et ka Saaremaa tantsijate tase on vahepealsel ajal tublisti tõusnud. Näha on, et trenni on tehtud kõvasti ja armastus kõhutantsu vastu on samuti kasvanud.
Samuti žüriis osalenud Kadi raadio vastutava toimetaja Tõnis Kipperi sõnul oli idamaist tantsu ilus vaadata. Ainuke asi, mis vaatemängu veidi segas, oli liigne hämarus Diva saalis. Seega soovitas Kipper korraldajaile tulevateks kordadeks kõrva taha panna, et esinejate parem valgustamine muudaks asja veelgi nauditavamaks ja žüriile ka paremini hinnatavamaks.
Võib toimunuga rahule jääda
Konkursi ühe eestvedaja Tiia Leppiku sõnul jäi tal esimese kõhutantsukonkursi korraldamisest hinge hea tunne. Seda nii osalejailt saadud positiivse tagasiside kui ka žürii liikmete kiidusõnade tõttu. “Meie väike korraldustiim (korraldajad olid ka Jane Kaju ja Jelena Köönverk – toim) võib vist esimese Saare Johara konkursiga rahule jääda ja öelda tänusõnad neile, kes uskusid ja toetasid,” rõõmustas Leppik.
Traditsiooni tekkimisest on Tiia Leppiku hinnangul veel vara rääkida. “Meil on küll piisavalt harrastajaid, kuid ei ole veel nii palju neid, kes julgeksid end konkursiärevuses proovile panna,” avaldas ta. “Lisaks on idamaise kultuuri osaks oleva tantsukultuuriga seotud eelarvamused inimestes sügavalt sees ja nende murdmine on raske,” nentis Leppik, kuid möönis, et eks see ole samas hea väljakutse idamaa kultuuri austajatele.
Saare Johara 2013
Klubi Diva lemmik – tantsutrupp Rafa
Publiku lemmik – tantsutrupp Andromeeda
Grupid
I koht – Asmarah
II koht – Rafa
III koht – Andromeeda
Beginners
I koht – Jelena Nakonetšnaja
Semi-Pro
I koht – Kamilla Narvanen
Saare Johara 2013
Kamilla Narvanen
Kõhutants on küll ilus ala. Oleks vaatama läinud hea meelega, aga ei teadnudki, et toimub..
Väga ilus asi, aga lootus, et kõhutants talje peenemaks teeb, on vist asjata
Ürituse nimi on Saare Johara 2013? Miks siis esinejad enamjaolt mandrilt oli ? Natuke kummaline ja vähe organiseeritud üritus…
naisrahvatantsijate ridu kiduma ei paneks.
See on ürituse nimi toimumiskoha järgi, mis sa arvad, et kui tantsijad lähevad väljapoole Eestit võistlema, siis nad ei saaks osaleda? Mõtle ikka natuke :)
Palju seal väikesel saarel ikka tantsijaid on, et võistelda omavahel, sellel poleks mõtet.
Korraldus oli vägagi hästi organiseeritud.
Ükski tants ei tee taljet peenemaks kui ei muuda oma eluviisi, võid käia trennis palju tahad, aga kui punktist A punkti B liigud autoga ja koju jõudses külitad sõõrik käes diivanil siis ei aita ükski trenn.
linetants on eakatele
Kriitikutele ongi viinamarjad hapud
mul on huvitav, kas sellele kriitikule on kerge belly rolly teha, või see on ka eakate asi? http://www.youtube.com/watch?v=cTwv1b_GDMM