Arengutest Saaremaa tööturul

Arengutest Saaremaa tööturulRahvaloenduse tulemused tööhõive vallas võimaldavad üle hulga aja veidi täpsemalt hinnata asjade hetkeseisu.

Pannes sissejuhatuseks kõrvu maakonna rahvaarvu 31 317 hinge aastavahetusel 2011/2012 ja töötajate arvu 13 333, võib nentida, et iga kahe ametis oleva inimese kohta tuleb kolm ülalpeetavat. Torkab silma, et vastupidiselt kartustele ei ole see suhe sel sajandil mitte halvenenud, vaid paranenud. Seda aga mitte tänu kenadele rahvastikuprotsessidele, vaid tõsiasjale, et majandusliku paratamatuse tõttu on hüppeliselt suurenenud just vanema põlvkonna jätkuv töötamine. Pahatihti lahkutakse tööpostilt, jalad ees.

Samas ei tööta parimas tööeas (25–59) olevatest maakonna elanikest terve neljandik, seda erinevatel põhjustel. Loenduse hetkel oli meil ametlikult 1000 töötut, 500 võis arvata lapsepuhkusel olevat, teist samapalju oli suhteliselt noori invaliidsuspensionäre ja lõppeks üsna suur ports inimesi, kes lihtsalt ei viitsi tööl käia.

Iga viies töötaja on hõivatud väljaspool Saaremaad, neist veidi alla kahe tuhande mandril ja tuhatkond väljamaal, seega on kohapeal rakkes ca 10 000 kätepaari.

Kui veel 10 aastat tagasi kõlkus ligi 2000 saarlast töötegijatena maa ja taeva vahel, oskamata isegi öelda, kustkohast nad lõppeks oma põhileiva teenivad, on nad tänaseks end määratlenud, töötades mandril ja välismaal. Maakonnasiseselt käib ¾ tööl samas omavalitsuspiirkonnas, kus elatakse, ülejäänud neljandik pendeldab maa ja linna või valdade vahel.
Püüdes läbi tööjõu ümberpaiknemise hinnata muutusi ettevõtluse struktuuris, selget sotti enam ei saa. Olukorras, kus 1/5 meist toimetab mujal, võib hälve hõive ja ettevõtluse enda proportsioonides olla päris suur. Seetõttu tuleb esitatud diagrammi suhtuda kui illustratsiooni.

Meie kunagine absoluutne dominant põllumajandus on tööandjana vajunud tahaplaanile, puhtaid põllumehi on kaks korda vähem kui ehitajaid, kalameeste arv on kokku kuivanud saja piiresse, samas suurusjärgus on ka metsamehi. Tootmises on tööhõive veidi kasvanud, eelkõige tänu nn allhangete ettevõtete lisandumisele ja laienemisele. Samas kerkib küsimus, kas see tasand püsib, sest lähenev palgasurve sunnib asju ringi hindama.

Ehitus pretendeeris buumiaastatel oma 2000 kätepaariga isegi tööhõive liidrirollile, tänaseks on iga neljas ehitaja siirdunud leiba teenima mõnda muusse valdkonda ja karta on, et allesjäänutest toimetab 2/3 väljaspool Saaremaad. Veidi on hõivatute arv suurenenud ka teeninduses, eelkõige turismimajanduses, kuid summaarselt on karta, et töökohti lisandus eelkõige kohapealse paigalseisu taustal mujal.

Eraldi väärib äramärkimist fakt, et kui selle aastatuhande alguses oli kinnisvaraäri kui selline põhiline sissetulekuallikas pea 500 hingele, siis täna on selles vallas toimetajaid järele jäänud vaid sadakond. Lõpuks paistab tööhõive numbritest välja ka riigi “õhukesemaks hööveldamise” tulemus, maakondlikul tasandil on halduse, hariduse ja tervishoiuga tegelevate inimeste arv kahanenud kokku paari-saja inimese võrra. Ilmselt sisalduvad selles muudatused nii ametikohtade koondamise kui ka tsentraliseerimise näol ehk sisuline tööhõive vähenemine on riigi tasandil mõneti väiksem.

Kokkuvõttes on keeruline rehkendada, milline on olnud faktiline töökohtade muutus meie maakonnas viimase kümnendi jooksul. N-ö õunte pealt julgeks pakkuda summaarset vähenemist saarel suurusjärgus tuhatkond ja nende asendumist saarlaste samas suurusjärgus töötamisega mandril ja väljamaal.

Pannes kõrvale väljarände ja vananemise trendid, on tegelik surve kohalikele töökohtadele võrreldavalt kümnendil vastu ootusi vähenenud. Pikendades toimuvaid protsesse ajateljel, julgeks korrata varem pakutud ennustust – juba lähiaegadel asendub tööpuudus töökäte puudusega ja taastuv palgasurve tekitab eksistentsiaalseid probleeme kohalikule ettevõtlusele.

Print Friendly, PDF & Email