Repliik: Kus ministri silmad on? (3)

See, mis Tamsalus 15-aastase Saaremaa tüdruku Marilyga toimus, paistab uurimisorganite naturaalse ametialase lohakusena.

15-aastane laps oli üksi kodust kolmesaja kilomeetri kaugusel ja sai probleemse poiss-sõbra käest peksa. Ta viidi haiglasse, kus ta politseile kaebuse kirjutas. Mida veel peab juhtunusse tõsiselt suhtumiseks vaja olema? Politsei pidanuks ohvri isiklikud asjad konfliktikohast ära tooma ja andma tüdruku üle tema emale. Ning Marily oleks täna elus.

Nüüd lasti lapseeas ja segaduses ohvril piltlikult öeldes tagasi tapalavale jalutada. Seal ootas teda ees aga politseile tehtud kaebuse tõttu maruvihaseks aetud vastaspool. Kuskile sinna vahele jääb veel sotsiaaltöötaja, kes palus politseil sekkuda. Tulutult. Et probleemses korteris rahu ei rikuta, polevat patrulli kohale saatmiseks põhjust.

Korterielanike tausta ja sinna läinud tüdruku politseile esitatud kaebuse asjaoludest teada saamiseks piisanuks Rakvere politseis paarist arvutihiire klõpsust. Et seda ei tehtud, ongi viga.

Mind häirib, et politsei ei saa siiani isegi aru, kus ja mille vastu nad eksinud on. Tamsalus juhtunu asjus alustati teenistuslikku juurdlust pigem vaid seetõttu, et ilma selleta ei saa.

Ja kui politsei ei taha oma vigadega tegeleda, siis on meil ju veel suuri sõnu tegev siseminister Ken-Marti Vaher. Tema kohustus on nende asjade kohta kriitilisi küsimusi esitada. Kui minister seda ei adu, on aeg ametikoht pädevamale loovutada.

Tamsalus juhtunu taustal oli Postimehes teisipäeval ilmunud uudis “Ministrid võtsid fookusesse alaealistega seotud kuriteod” otsekui halb must huumor. Justiitsminister Hanno Pevkur rääkis seal vajadusest keskenduda kuritegevuse vähendamisel esmajoones vägivallakuritegudele, nende korduvuse vähendamisele ning erilise rõhu panekule alaealiste suhtes, aga ka nende poolt toime pandud kuritegevusele. Talle sekundeeris siseminister.

Tõeliselt sisutühjad loosungid. Silmaklapistatud ministrite irooniline tõestus.

Risto Berendson
Postimees

Print Friendly, PDF & Email