Lühikarvalised mütakad (3)

Lühikarvalised mütakad

Foto: erakogu

Loodan, et meie loo peategelased ei solvu selle pisut frivoolse pealkirja pärast – pooleldi on see laenatud –, aga märtsikuus peabki kassidest rääkima ja need kaks vahvat tegelast Claymore ja Coyo Te on just meeldivad erandid, mis kinnitavad üldlevinud reeglit: kui kass märtsis häält ei tee, on ta jänes.

“Briti lühikarvaline on suur ja pehme kassimütakas. Nad on kasside maailma leebed hiiglased. Nad on armastavad ja südamlikud. Nad saavad hästi läbi lastega ja teiste loomadega. Nad ei nõua pidevalt inimeste tähelepanu ja on vaiksemad kui nende välismaised teisikud. Samuti pole nad ka uudishimulikud, mis on probleemiks paljude välismaiste tõugude puhul, ja kui neid aeda lubada, ei kipu nad minema uitama. Sellegipoolest on nad sageli rohkem rahul toakassi elulaadiga,” kirjutab selle tõu kohta Kaie Ilves ajakirjas Lemmik.

Kahtlemata on tal õigus. See on huvitav ja põnev tõug. Kahe sellise kassi perenaine Siiri tunnistab, et neil polnud üldse plaanis endale tõukassi soetada. “Meie pere eelmine Kiisu oli meiega 17 aastat. Ta oli tavaline kodukass, kuid siiski erakordne sõber, keda leinasime mitu kuud.” Uue kassi võtmine oli pigem küsimärgi all.

Aga paljud asjad siin maailmas saavad teoks tänu (õnnelikule?) juhusele. Nende kahe kassi koduleidmine on selle parim näide. Juhusest kõik algaski. Ju ei andnud siis kassitus rahu, miks Siiri muidu lemmiklooma kuulutuste portaalile sattus. “Ühel päeval klõpsasin kuulutusele, kus keegi müüs kassipoegi. Ja seal nad olid! Nad kohe hüüdsid mulle sealt kuulutuselt: “Võta mind! Võta mind!”

Print Friendly, PDF & Email