Silmakirjakristlased barrikaadidele

Jumal teab, et ma pole kunagi olnud miski samasooliste suhete tulihingeline pooldaja, pigem vastupidi, kunagi oleksin võinud end isegi homofoobiks pidada. Tunnistan, et mulle ei istu tänase päevani see, kui inimene oma seksuaalse sättumusega kuskil liputamas käib. Ma mõistan küll protestimeelsusest kantud hoiakut ja soovi oma tõde kuulutada ning seeläbi ennast teatavate eesmärkide saavutamiseks kuuldavaks teha, kuid teisalt… Kas mind ikka tõesti huvitab, mida ja kellega te magamistoas või kuskil mujal teete?

Sama kehtib heterode kohta – mind tõepoolest ei huvita. Sama labased on heteromeeste suurustamised saunas, keda, kus ja millal on pannud. Peab ehk siis jumalat või kristlikku kasvatust tänama, et seesinatsed laiamisjutud paraadi ja manifestina tänavatele ei jõua? Mulle on lihtsalt vastukarva kõikvõimalikud pealetükkivad nähtused.

Lühike ajalooline mälu

Mõningate sakraalhälbega inimeste eelmisel nädalal algatatud vihakampaaniat ma aga ei mõista. Kirikul, millel on endal olnud aegade algusest peale kõikvõimalikke siseprobleeme, alustades lastepilastamisest, hooramisest, riisumisest, tapmistest ja muudest kuratlikest tegudest, mis ajavad iga normaalse inimese öökima, võiks olla küll sedavõrd palju sündsustunnet, et lüüa pilk maha, võtta aeg maha ja mitte mängida totrale abielukaardile – abstraktsele tõotusele, mille vastu heterod ise pidevalt eksivad, olgu nad siis paari pandud ilmalikul või kiriklikul viisil.

Silmakirjalik on sajatamine, kuidas samasooliste kooselu seadustamine murrab abielu püha institutsiooni ning kuidas siis hakataks lastele rääkima homoseksuaalsest eluviisist, kui tervest ja moraalsest eneseteostuse võimalusest.

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks lähtub eesmärgist seista kristlikule õpetusele tuginedes perekonda, moraaliseadust, inimväärikust ja -õigusi ning omandit austava traditsioonilise ühiskonnakorralduse ja Euroopa kultuuripärandi kaitsmise eest kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Ahoi?! Veel mõnisada aastat tagasi käisid meie esivanemad hiites oma jumalatele ohvriande toomas, ristiusk oli nii kui katk, mis rõhus ja laastas. Selle sama risti all, mida nüüd siin kõigile kõrge moraalikandjana eeskujuks tuuakse, käidi rüüstamas, põletamas, vägistamas ja tapmas. Seesamune rist andis õigustuse teha kõige rõlgemaid kuritegusid. Imelik mõelda, et veel 21. sajandilgi, mil sakraalhälvikute kuriteod on kas või murdosas ilmsiks saanud, söandatakse seda sümbolit nina alla hõõruda kui moraali, inimväärikuse ja kultuuripärandi kaitsmise sümbolit. Euroopa kultuuripärand pole vaid ristiusk – liiatigi veel eestlase oma.

Kõige nürim ongi minu meelest see, et ühte head ideed, mida kristlus ju õigupoolest võiks olla, sedasi labastatakse. Kuidas kitsarinnalised mõtted ja ideed saavad tiivad ja õigustuse väärinterpretatsioonidest, kuidas üks raamat lüüakse täpselt selliseks tahukaks, nagu mingil hetkel just sobivaks peetakse – samal ajal heidetakse suvalist interpreteerimist ette neile, kes Koraani pühaks peavad. Ilma et süvenetaks kogu kooselu seadustamise kontseptsiooni mõttesse, laskutakse totrate ja triviaalsete emotsioonide kütkesse, kus pole ruumi ratsionaalsele ja tolerantsele mõttevahetusele, mis aitaks ühtlasi lahendada ka olukordi, milleni on viinud just nimelt heteroseksuaalsed suhted.

Vihaõhutajad vaadaku endasse

Sakraalhälbelised laseksidki soovimatutel lastel pigem lastekodudes üles kasvada või siis vaataksid rahumeeli pealt, kuidas “Euroopa kultuuripärandile” sobilikku suguelu elavad inimesed oma lapsi kasvatavad. Ei ole näinud neid samu kodanikke kisamas, et päris paljud lapsed kasvavad narkomaanide, kriminaalide, hoorade ja pagan teab kelle peredes, kus lapse sünnitamise ja “kasvatamise” eesmärk on vaid pisku lastetoetus üles korjata. Noh ja… orbusid ju kah enam kirikuleivale ärakasutamiseks vist ei võeta – vähemasti nii kaugele on kirik suutnud ennast reformida, ilmselt küll mitte igal pool maailmas. Aga mis seal ikka… Enne jõuaks Issanda päike tuhat korda loojuda, kui kiriku pahategude loendamise, pihtimise ja andeksandmisega ühele poole saaks.

Sestap võiks vihakampaania õhutajad pigem endasse vaadata ning täpselt samamoodi, nagu nad kuulutavad end oma koguduste eestkõnelejaiks, vaadata oma koguduse sisse ja heita välja sealt kõik abielurikkujad, mitmenaisepidajad, lastepeksjad, kriminaalid. Mõttetu on vehkimine selle üheainsama kooselu kaardiga – te olete oma institutsiooni juba sajandeid labastanud ja mädandanud, ei ole te ise seda suutnud seest poolt lõpuni katki murda ega hammustada, ei suuda ka need seaduslikku kooselu soovivad samasoolised. Rääkimata siis abielust, kui millestki pühast… hmm, kuniks seda rikutakse. Sest kuni on raha, on ka kirikul pöörduks, saali või surmani, smokingus/ valges kleidis sisse ja välja.

Mõneti tundub, et kirik ja tühm uskumine hakkab lihtsalt hääbuma, mistõttu tulebki oma eksistentsi aeg-ajalt õigustama tõtata. Pime viha ja rumal emotsionaalsus tapab küll lõpuks vaid selle levitaja enda. Aga noh, mis seal’s ikka – barrikaadidele, kallid usuhullud! Kui vaid teie hiiepuude all ohvriande toonud esivanemad teid praegu näeksid… (kuigi jah, vaevalt et ka nemad sellele kõigele oleksid takka kiitnud).

Kirjatükki saab kommenteerida: http://lifeinhalftones.wordpress.com/2013/03/18/silmakirjakristlased-barrikaadidele

Priit Pruul
heteromees

Print Friendly, PDF & Email