Laupäeval räägiti Lauritsas palvetamisest ja põrgutulest

Laupäeval räägiti Lauritsas palvetamisest ja põrgutulest

SISSEJUHATUSEKS LOENGULE: Pärnu praost Enn Auksmann enne koolitust kokkutulnutele jumalasõna jagamas. Foto: Tõnu Veldre

Laupäeval kella kümnest olid Saarte praostkonna kõigi koguduste esindajad oodatud EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse majja, kus toimus õppepäev, mille viis läbi saarlastele tuntud endine Hiiumaa kirikuõpetaja ja tänane Pärnu praost Enn Auksmann.

Nagu tavaliselt, algas õppepäev armulaua ja palvusega kirikusaalis, selle viis läbi Saarte praost Veiko Vihuri.
Õppeklassis toimunud kolmeosalisel koolitusel seadis lektor tingimuseks vaikuse. Seda ka kohvipauside ajal. Omavahel mitte rääkimine oli tema sõnul vajalik selleks, et kohalolijail oleks võimalik kuuldu üle järele mõelda.

Õppetunni esimene teema oli palve ja jumalasõna lugemine. Auksmann rõhutas, et kristlaseks olemise eeltingimus ongi just palvetamine. Kuid seda peab oskama teha ja usk peab tugev olema. Ta tõi näite, et kui keemik analüüsiks armulaualeiba, siis saaks ta teada, millisest jahust see on valmistatud, kus on kasvanud vili ja millised olid ilmastikutingimused. Ainus, mida ta ei suudaks katsetega tõestada, on see, et tegemist on Jeesuse ihuga. See on usu küsimus.

Veel rääkis ta sellest, et tänapäeval on peaaegu igas kodus piibel. “Aga palju seda loetakse?” küsis ta. Temal lapsena kodus piiblit ei olnud. Küll oli aga maal vanaema juures paks nahkkaantega ja imelike tähtedega piibel, mida oli raske lugeda. Vaat see oli põnev tegevus.

Auksmanni sõnul on kirikukalendris igaks päevaks trükitud vastav piiblisalm. “Vaid selle salmi ettelugemisest pole kasu, kui me hetke pärast ei mäleta enam, mida me lugesime.”

Pärnu praosti sõnul peaks pühakirja lugema vähemalt 15 minutit päevas. Ja seda peaks saama teha segamatult, rõhutas ta. Seejuures tuleks mõelda neljale võtmesõnale, milleks on mälu, mõistus, tahe ja abi. Lahtiseletatult siis: loetu meeldejätmine; loetust arusaamine ja sellest järelduste tegemine; ning kui see ei õnnestu, siis abi palumine jumalalt, et ta annaks mõistmise.

Esimese loenguosa lõpuks kutsus Enn Auksmann kohalolijad kõrvalasuvasse kirikusaali, kus 15 minuti jooksul loeti etteantud pühakirjasalmi ja mõtiskleti selle üle.

Teises osas kutsus ta inimesi palvetades ette kujutama seda, mille kohta palve käib. Näiteks tõi ta nn viimsed asjad nagu surm, kohus, taevas ja põrgu. Siinkohal on lugejail kerge silmad kinni panna ja kujutleda põrgutuld, ulgumist ja needmist. Kes tahab, võib valu tunnetada küünlaleegil kätt kõrvetades ning mõelda sealjuures kärsahaisule ja väävlisuitsule.
Veel rääkis lektor, et telekast vanurite üksildast elu kujutavat saadet vaadates ei tõuse mingit tulu vaid ohkimisest. Selle asemel võiks inimene minna vanadekodu elanikele seltsiks.

Kindlasti tuleks oma päev tema sõnul palvega lõpetada. Tegemist võiks olla süümejuurdlusega või südametunnistuse läbikatsumisega. Mida jumal mulle täna kinkis ja kuidas ma teda selle eest tänasin?

Kolmas loenguosa keskendus kurjade vaimude väljaajamisele. Kuigi ameerika filmidest on selline teema jõudnud meie igapäevaellu, ei ole tegemist filmitriki, vaid reaalse ligimese aitamise teoga.

Luteri kirikul selline spetsialist ametlikult puudub. Õigeusu kirikul on selline spetsialist kuuldavasti olemas. Lektor rõhutas, et sellise asjaga võib tegeleda vaid kogemustega vaimulik. Muidu võib juhtuda, et kurjuse väljaajamise asemel jääb vaimulik sellele hoopis alla.

Auksmann lisas, et inimese allakäik algab tühiasjadest. Erinevalt jumalast ei ole kurat eriti delikaatne. Kui ta näeb võimalust, kasutab ta juhust. Ning kindlasti ei aeta kurja välja kurjaga. Selline tee on vägagi ohtlik, kinnitas lektor.

Print Friendly, PDF & Email