Vägivald ja kurjus kui nakkushaigus

Masendavalt tihti on meedias sõnumeid kuritegudest – tänapäevases keelekasutuses väärtegudest –, mida Eestimaal on mitmes-setmes paigas toime pandud. Kuressaares on oldud ja ollakse aina hädas tänaval laaberdajatega, öörahu rikkujatega, kes on seejuures ohtlikud kaaskodanike julgeolekule.

Kuigi “mäng” kätega olevat matside mäng, antakse kätele alatihti voli. Ikka selleks, et kellelegi vastu silmnägu virutada, teda pikali lüüa, mõnitada. Kuriteo sooritamiseks ei häbeneta omavoliliselt võõrasse korterisse tungida, avalikult röövida, pererahvale kallale minna. Seda eestlased eestlaste vastu, saarlased saarlaste vastu…

Tänased juhtumused ajendavad meelde tuletama sündmusi läinud aastasaja viiekümnendail aastail. Pahategusid, pealegi üpris nurjatuid, sooritati tollal rohkesti.

Nuhtlus Kesk-Aasiast

Saarlastele oli tõeliseks “Egiptuse nuhtluseks” Saaremaale risti-põiki raudtee ehitamine. Ehitajaiks olid enamikus Kesk-Aasiast pärit ringümarate nägudega “kilid” või “kili-mandaad”, kelle ülalpidamine oli igas tähenduses talumatu, õõvastav. Neile oli tühiasi omavoliliselt-vägivaldselt talusse tungida, seal jultunult-saamahimuliselt ringi vahtida ning meeldima hakanud tarbeese ära krabada. Selleks võis olla peegel seinal, nuga laual, kõige tavalisem lauanõu.

Olgu siinkohal ilmekaks näiteks juhtum Paikülas, kus keskpäeval majja tunginud kili-mandaad krabasid laualt läikiva korpusega kella. Tühjagi ei lugenud, et röövteo nägijad olid seljast raskesti vigane naisterahvas ja nooruke tütarlaps. Nad ise olid suures ohus, kuna pilusilmadega kilidele oli kõlblus tundmatu mõiste.

Teada on võigas juhtum Kärlalt, Kulli mõisa lähedalt, kui üksikusse majja tunginud kilid vägistasid raskesti voodihaige vanamemme. Vägistajaile ei lugenud, et vana naine viimaseid jõuraase kokku võttes neid oma roojaga pildus. Jääb vaid siirast imestust tunda, et seesuguse rõlge tegevuse juures ollakse grupiviisiliselt võimelised oma sugutungi rahuldama. No olid alles kaltsvatakad, need kilid! Ja kus neil olnud alles “vaheltharimise rippriistad”, hakka või kadedust tundma!
Sõnum koletislikust vägivallateost levis ümbruskonnas kiiresti, suurendades niigi üldist õõva, kuna samalaadseid räigeid tegusid tehti Saaremaal tollal rohkesti. Sestap kilisid kardeti ning püüti igasugust kokkupuudet nendega vältida. Seda mitte ilmaaegu. Isegi koduõuel võidi naisterahvast rünnata ja rünnatigi.

Tollaseid karistamisväärseid pahategusid meenutades, mille tegijatel tuli arestikambris karistust kanda, tuleb tõdeda, et tänaval lärmajaid-laaberdajaid oli suhteliselt vähe. Põhjus oli proosaline – ei tahetud miilitsa valve all linna peatänavat pühkida, kus alati sai kuulda möödakäijate, seega tuttavate repliike, et nad luuavarre operaatoritena tööd hoolega teeksid ning et nad võiksid selle töö peale päriselt jäädagi.

Kõige suuremad lärmajad, tülinorijad ja õhtusel ajal laaberdajad olid traalimehed. Enamasti liikusid nad ringi mitmekesi kambas ja norisid vastutulijatega tüli, kusjuures nad ei olnud purjus. Kedagi ei säästetud, alustamaks kismat. Naistele tehti valjuhäälseid siivutuid ettepanekuid. Seda tegid eesti mehed!

Kord juhtus endise tuletõrjedepoo ees traalimeestele vastu tulema grupp kohalikke noormehi. Traalimehed hakkasid asja ees, teist taga tüli norima. Paraku ei osanud nad aimata, et vastutulijad olid kohalikud tuntumad rusikamehed. Üks neist ütleski traalimeestele: “Teiesugused äpud meil kustakse pikali.”

Kuuldu tegi ennegi ägedad traalimehed veelgi ägedamaks. Valmis kismat alustama, läheneti kohalikele noormeestele, kes sammugi ei taganenud. Kui traalimeeste kamp oli “laskekaugusele” jõudnud, lajatas linna tuntuim rusikamees kõige suuremale tülinorijale rusikahoobi näkku. Too kukkus oimetuna ristseliti pikali, nõnda et kõnnitee kõmises.

Autasu kangelasteo eest?

See kisma leidis aset selsamal laupäevaõhtul, kui kultuurimajas peeti tantsupidu ning kellegi mõtlematu teo, kellegi lauslolluse tagajärjel võinuks kümneid noori inimesi ei millegi eest hukkuda või eluaegseid vigastusi saada.

Nimelt läksid paljud tantsu vaheajal kultuurimajast välja, kevadet nautima. Just seda hetke oli keegi pahatahtlik inimene ilmsesti oodanud, et üle tänava paikneva piirivalvestaabi Tallinna tänava poolse nurga juures suitsupomm süüdata. Ning süütaski! Teadjamad väitsid hiljem, et teo toimepanija võis olla traalimees, kuna traalipüügil vajatakse suitsupomme. Tänav täitus kiiresti halli haisva tossuga.

Potisoldat staabi ukse ees oli kenakesti hirmul ja paanikas. Närviliselt sibas ta, laskevalmis automaat käes, edasi-tagasi, ise aina kriisates: “Kto zapalil, kto zapalil (kes süütas, kes süütas)?”

Kui keegi tolvan oleks kas või naljaviluks hüüdnud: “Polundra!”, oleks soldat üldtuntud võitlushüüdu võtnud kui enda ja ühtlasi staabi ründamist ning hakanud automaadist täristama. Mitte niisama “unrehti” paristama, vaid ikka “fašistide” pihta turmtuld andma. Saanud seega hakkama kangelasteoga, et ei löönud rahvahulga ees põnnama, vaid lõi üksipäini ja kangelaslikult rünnaku tagasi.

Sellist asjade käiku arvata pole üldse mitte liiast. Nagu pole liiast ega väär arvata, et paljudele eesti inimestele on võõrvõimuga kaasnenud vägivald, kurjus ja ülekohus. Ilmsesti on see nakanud. Miks muidu on tänases Eesti riigis nõnda palju igat masti paskaake ja pasatskeid, vägivallatsejaid ja sahkerdajaid? Tabamise korral on nad seaduse hoolitseva kaitse all. Igapäevane mitmekesine ja vitamiinirikas toit ning hool nende heaolu eest on tagatud, muud hüved ka. Sestap jagub Eestist pärit seaduserikkujaid üle ilma igale poole.

Ennemalt, täielise nõukogude korra ajal võis Kuressaare peatänaval ja miilitsamehe juuresolekul aga üsna tihti näha tegutsemas luuavarre operaatoreid, poolpõiki üle rinna lai punane lint vaid ühe lühikese sõnaga “huligaan”.
Seesugune vaatepilt pakuks tänastele saarlastele kindlasti huvi ja põnevust. Saaremaad külastavatele turistidele oleks seda näidata täitsa lahe – mujal ju pole. Või on?

Eimar Kipper
mandril elav sõrulane

Print Friendly, PDF & Email