Saad vastu seda, mida annad (4)

“Iga laps tuleb oma õnnega,” kõlab eesti vanasõna. Ema Teresa on aga öelnud: “Kui sa inimesi hukka mõistad, siis ei jää sul aega neid armastada.”

Tänavuse aasta algul küttis kirgi koolikiusamise lugu, kus õpilased filmisid õpetajat ja riputasid video veebi üles. Nüüd on juhtunust küll üksjagu aega möödas, aga kas asi tuleks unustada? On ju koolivägivald nähtus, mis lähiajal ilmselt ei kao.
Tõstamaa-asjast räägiti nii ja naapidi – süüdlasi otsides ja süüdistades. Süüdistamine, kritiseerimine, vigade otsimine, kurtmine on kõik negatiivsuse vormid ja ei tekita muud, kui uusi konflikte. Kergem on süüdi mõista kui mõista.

Minu jaoks on põhiküsimus see – kuidas asi nii kaugele jõudis ja mis põhjusel?

Abraham Maslow, humanistliku psühholoogia esindaja, väitis, et inimene on loomu poolest hea. Seda on raske uskuda, kui jälgime poiste teguviisi. Kuid Maslow on siiski seda meelt, et inimese pätiks kujunemine on rohkem keskkonna kui tema loomuse süü.

Lapsed vajavad piire

Probleemne käitumine annab märku sellest, et lapse vajadused on rahuldamata. Laps, kes käitub halvasti, on alati laps, kes tunneb ennast ebakindlalt.

Meil kõigil tuleb aeg-ajalt kokku puutuda sellega, et meie lapsed ei käitu igas olukorras nii, nagu me neilt ootame või nagu oleks meie arvates õige ja kohane. Kuid juhtub, et lapsega on silmnähtavaid raskusi ja kõrvalt paistab, et laps on kasvatamatu ja tema vanem saamatu.

Laste eripärasel käitumisel võib olla palju põhjuseid, pidevalt kasvab erivajadustega laste arv. Viimastel aastatel on hakatud rääkima hüperaktiivsusest, indigolastest ning paljudest erinevatest psüühikahäiretest, mis avalduvad juba lasteaias. Võib esineda agressiivsust, mis väljendub kaaslaste tõukamises, kiusamises, narrimises, aga ka ropendamises ja vasturääkimises täiskasvanule.

Mitte keegi ei saa teid alandada, ilma et te laseksite sel sündida… (E. Roosvelt)
Tõstamaa keskkooli 13. klassis õpivadki just niisugused poisid, kellel on erivajadused. Kui lisada siia veel murdeiga ja liiga laialivalguvad piirid, siis saamegi niisuguse käitumise, mis kõnealuses videos näha oli. Ning kui lapsed teisest inimesest midagi ei pea, siis on kasvatuses midagi ikka väga valesti läinud, nii koolis kui ka kodus.

Mis põhjusel kaotab aga täiskasvanu kontrolli olukorra üle. Põhjuseid võib olla palju – pole aega, pole teadmisi, pole tahtmist. Lapsevanemad võivad olla küll teadlikud oma lapse probleemidest, aga õigustavad alati tema käitumist. Nii tekibki karistamatuse tunne.

Laps vajab piire, täiskasvanute kohustus on neid seada ja kehtestamisel tuleb olla järjekindel. Distsipliin on loodud selleks, et õpetada ja aidata last ühiskonnas toime tulla.

Kuulen viimasel ajal tihti räägitavat, et õpilastel on õigused, aga õpetajatel pole. Kes on need õigused lastele andnud? Eks ikka meie ise. Kui tahame muuta lapse käitumist, peame alustama iseendast. Meie igapäevased teod, vaated, eelistused, suhted nii vanema kui ka õpetajana mõjutavad lapse käitumist rohkem, kui võiks arvata.

Hindavad sõbralikku suunamist

Teismelised hindavad sõbralikku suunamist täiskasvanu poolt, kes oskab neid austada, kuid poevad kas või nahast välja, näitamaks võimukale täiskasvanule, et tema ei suuda nende käitumist kontrollida. Mis Tõstamaa koolis täpsemalt juhtus, ei oska öelda, kuid oli näha, et olukorda ei kontrollinud täiskasvanu, vaid lapsed.

Mida oleks õpetaja teha saanud? Säilitada oma väärikus ja abi kutsuda või siis tunni ära lõpetada. Ma ei usu, et selline situatsioon oli esimest korda.

Kõik õpetajad ei ole õpetajad oma kutsumuselt, mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne. Õpilased peavad aga oma teadmised ju kusagilt kätte saama. Siis tuleks õpetajale anda abi, kas siis abiõpetaja või mõne muu tugimeetme näol. Eriti kui on tegemist kasvatusraskustega klassiga. Kui õpetaja üksi toime ei tule, siis peavad sekkuma kõik, et ei tekiks olukorda, kus õpilased käituvad, nagu heaks arvavad ja on ise veel selle üle uhked. Selliste olukordade talumisega anname me ise lastele märku, et ka niisugune käitumine on lubatud.

Alusta sellest, mis on vajalik, jätka sellega, mis on võimalik ja äkki sa märkad, et teed seda, mis on võimatu. (Franciscus Assisist)

Inimesed, kes peaksid riigi tasandil tagama selle, et meie lapsed kasvaksid ja õpiksid nende vajadusi arvestavates tingimustes, vaatavad kõike kõrvalt. Erivajadustega laste arv kasvab, aga koolidel pole raha, et nende laste individuaalsust arvestades tagada neile parim õpikeskkond. Tugimeetmed on olemas, aga pole raha, et neid rakendada.

Ilmselt seda raha niipea ei tulegi. Mida siis teha? Vaja on igal tasandil muudatusi. Alati ei saa muuta situatsiooni, küll aga saame muuta oma suhtumist, mis lõpuks muudab ka olukorda. Kuidas see võimalik on? Oleme harjunud otsima süüdlasi väljastpoolt, mitte enda seest. Kuid ennast muutes toome me kaasa muutused ka teistes.

Kasvamise aluseks on Armastus, Austus ja Ausus. Tuleb teadvustada, et kui tahame, et meie lapsed meid austaksid ja armastaksid, tuleb ka neid austada ja armastada. Sa saad seda vastu, mida annad. Oluline on mitte süüdistada, vaid püüda mõista ja ära kuulata. Kui me seda kõike teeksime, siis ehk suudaksime mingile uuele tasandile liikuda, mitte enne.

Kaja Puck
Kuressaare gümnaasiumi psühholoog