Suur maa, suured asjad: Kuidas korrastada riiki (1)

“Kas arvamuste osakond?” – “Jaa, arvamustoimetus.” – “Tere, ma olen Postimehe lugeja ja tellija, öelge mulle ühte asja…”
Iga päev võtan vastu nii algavaid telefonikõnesid. Inimesed tahavad rääkida ja mitte ainult sellest, mida ajaleht on kirjutanud, vaid lihtsalt rääkida. Arvamustoimetuse number on tihti nagu usaldustelefon.

Noorem rahvas suhtleb netivõrgustikes, kuid vanem põlvkond ei kohta naljalt enam asutustesse helistades elavat hinge.
Teadete vastuvõtmise töö teevad ära automaatvastajad. “Robotitädid,” nagu mu laps ütleb. See võib ju olla äraütlemata efektiivne, kuid samavõrd külvab “kõnerobotite” ajastu lootusetust. Täpselt nagu kunagi ennustati – globaalses külas jääb inimene üksi. Ka murega, millest võiks ju poole ära anda.

“Teeme Eesti korda!” ütles president Toomas Hendrik Ilves pühapäeval vabariigi aastapäeva kõnes ning ei mõelnud seejuures järjekordseid üleriigilisi prügikoristustalguid.

Riigipea rääkis riigi kordategemisest. Riigireform on aga teema, mis juba aastaid kuuma kartulina käest kätte käib. Tänavu, kohalike valimiste kampaania aastal on see uuesti üles soojendatud.

Mitmel pool peavad vallad ühinemiskõnelusi. Palju avalikku tähelepanu on viimasel ajal äratanud suure valla moodustamise kava Läänemaal. Viimasel ajal räägitakse ka Saare maakonna valdade liitmise vajadusest – üks suur omavalitsus, Sõrve säärest Muhumaani. “Ühinemine või ääremaastumine ja surm!” kuulutavad üha salongikõlblikumaks muutuvad loosungid, saatjaks efektsete joonistega kallile paberile trükitud statistikaslaidid. Madal sündimus, kasvav linnastumine, väljaränne… Argumendid suruvad vastuhääled nurka.

Ja ometi… Kas on kõnealune omavalitsuste reform vaid olemasoleva süsteemi optimeerimine, mida loetud aastate pärast tuleb moel või teisel jälle korrata (liita Saare- ja Hiiumaa Lääne-Eestiga, Tartu- ja Jõgevamaa jne kuni selleni, et jääbki Tallinn ja ülejäänud Eesti)? Kas raamatupidamise jms toetavate funktsioonide koondumine annab ka rahalist võitu ja kui, siis kuhu see summa paigutub? Mida ikkagi hakkavad tulevikus tegema maavanem ja maavalitsus? Küsimusi on veel ja veel.

Aga laskuks korraks kõrgustest alla ja vaataks ääremaalase pilguga, kes praegu on ääremaalane väikeses vallas, ühinemise järel aga oleks ääremaalane suures vallas. Ääremaalane sellegipoolest. Mis tema jaoks muutuks? Hea küll, jätame kodukandi emotsioonid kõrvale. Kellele oleks tal muresid kurta, kellega asju arutada? On selge, et kõiki ametnikke (näiteks sotsiaalnõunikku) ei saa viia inimestest kümnete kilomeetrite kaugusele. Kõiki teenuseid ei saa netist alla laadida.

Mõned inimesed on öelnud, et ka regionaalkeskuste tugevdamisega oleme Eestis juba hiljaks jäänud. Ehk siiski ei ole. Valdade, nagu igasuguste muudegi ametkondade liitumine ei pruugi iseenesest olla halb, kuid juhul, kui mõelda samal ajal süsteemile, mis ainult ei koonda, vaid ka koondub, tugevneb. Teisisõnu: võtmeküsimus on, kas loodud ühendus toob inimese ellu uut kvaliteeti või jätkub virelemine uuel kujul, paratamatult nõrgema kohaliku identiteediga. Ning järjekordsed telefonid jäävad tummaks.

Print Friendly, PDF & Email