Eesti Vabariigi 95. aastapäeva eelõhtul mõtleme kindlasti oma riigi ja rahva minevikule, olevikule ja tulevikule rohkem kui tavapäeval. Arutleme ajaloos toimunud sündmuste üle, kuidas kõige kiuste on läinud nii, et kõigele vaatamata oleme suutnud eestlust elus hoida.
Oleme peremehed omal maal. Eestlased on maailmas arvukuselt üks väiksemaid rahvaid, kellel on olnud jõudu ja tarkust hoida oma riiki. Riigi ülesehitus nõuab sihikindlust ja veendumust püstitatud eesmärkide elluviimisel, et hiljem tunda uhkust riigi heaolu üle. Eesti riigi taastamisel on olnud kriitilisi aegu, kus majanduslikke raskusi tuli sageli ületada ainult palja tahtejõuga.
Saavutused pole tulnud kergelt
Lugesin hiljuti Uno Mereste memuaare 1990. aastate esimesest poolest, kui ehitati üles uut seaduslikku riigikorda. Kuigi ajad ja arusaamad olid tol ajal vastuolulised, oli usk püstitatud eesmärki – ehitada üles kaasaegne ja demokraatlik riik – nii tugev, et saadi üle kõikidest takistustest.
Seda suunda järgides oleme saanud riigiks, mida sageli tuuakse Euroopas erinevates eluvaldkondades eeskujuks. Kindlasti ei ole need saavutused tulnud kergelt. Enamiku kordaminekute taga on eelkõige meie inimeste pühendumine ja loobumised. Lootus, et kord ette võetud konarlik tee läheb tulevikus järjest siledamaks, ning usk meie riigi ja rahva tulevikku.
Tänasel päeval sobib vaadata tagasi minevikku, kuidas läbi aegade on toimetatud suunas, et Eestist saaks poliitiliselt ja majanduslikult iseseisev riik. Eestluse loomisel ja hoidmisel on kodanikeühendustel olnud ajaloos täita kandev roll.
Eesti ärkamisaja alguseks on peetud 19. sajandi keskpaika, kui Jannsen pöördus esmakordselt eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Samal ajal algas aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku ühistegevust ja ka rahvusliku eneseteadvuse kasvatamist. Tänu esimestele seltsidele kujunesid meil hiljem välja professionaalsed teatrid, tekkisid laulu- ja tantsupidude traditsioonid, hakati talletama rahvakultuuri.
Võib julgelt väita, et Eesti riigi kujunemisele ladusid vundamendi meie kodanikud ja seda vundamenti lammutada ei õnnestu veel niipea. Seda tõestasid veenvalt mullu alguse saanud tugevad kodanikeliikumised, mis andsid võimukandjatele märku, et meie riigis ei saa toimetada varjatult, vaid tuleb arvestada kodanikega. Meie tänased riigijuhid said neilt selge sõnumi, et riigi juhtimises oodatakse läbipaistvust ja avatud suhtumist.
Saare maakonnas on hea elada
Enamik inimesi ei oota riigijuhtidelt tühje lubadusi, vaid rohkem selgitusi, miks on vaja teha just selliseid otsuseid. Aeg-ajalt tuleb riigi tulevikku puudutavaid olulisi küsimusi ka rahvaga arutada. Meie riigi ajalooline taust eeldab dialoogi kodanike ja riigi juhtide vahel. Usaldamatus väikeses riigis toob kahju meile kõigile. Aus riigimees suudab põhjendada oma otsuseid ja neid rahvale selgitada. Samas tuleb kuulata, mida arvavad kodanikud, ja nende seisukohtadega arvestada.
Viimasel aastal oleme palju arutanud, kuidas peaksime Saaremaal edasi minema, et meie saar oleks elujõuline ja suudaks meile pakkuda turvalist elukohta. Neljapäeval külastasid maavalitsust Pihtla kooli õpilased ja õpetajad, kes tõid kaasa õnnitlused vabariigi sünnipäevaks ja 70 põhjust, miks on Saare maakonnas hea elada. Need Pihtla algkooli 15 last on oma suhtumisega meile kindlasti eeskujuks, kuna nad tõid välja meie tugevused, meie erilisuse, mitte ei rõhutanud nõrkusi. See oli üks paremaid kingitusi vabariigi sünnipäeva eelõhtul.
Need soovid annavad jõudu tegutseda jätkuvalt maakonna huvides ja julgustavad tulevikku vaatama palju kindlama pilguga.
Toon siin välja vaid kolm põhjust, miks Pihtla kooli laste meelest on Saare maakonnas hea elada. Need põhjused on head inimesed, ilusad külad ja see, et Kuressaare on ilus linn. Nende kolme mõttega on ilusasti kokku võetud, miks siin elada ja töötada tasub.
Meid ümbritsevad toredad kaaslased, kel on soov ja pühendumus saartel elu korraldada, kes rasketel aegadel üksteist toetavad ja headel aegadel annavad jõudu edasi minna. Suhtumine on kõige alus – seeläbi loome oma maakonnast väärt elukoha, kus tahetakse elada ja kuhu tahetakse alati tagasi tulla. Kui meil on olemas nii tubli järelkasv, siis on meie maakonnal lootust jääda nooreks ja tegusaks veel pikkadeks aastateks.
Kaunist vabariigi aastapäeva kõigile saarlastele!
kus KGB ja NLKP soovis saada ja ka sai palju sellist kraami, millega nad midagi ei osanud peale hakata. Rahvas oli kaotanud oma agrolinnakutes arusaama töötegemisest. linnast ma ei räägikski.
OLEW AIT
EIP
Usust paremasse homsesse ei tohiks rääkida küll inimene kelle sõnad ja teod niivõrd lahku lähevad, mingi austus peaks ikka veel inimesel teiste vastu säilinud olema.
…suured sõnad,aga vana plaat…
… homsesse on mind saatnud 60 aastat. Ja ma olen ikka TÕESTI uskunud kogu aeg. Aga viimasel aastal hakkab usk kaduma. Ei, endale paremat homset ma muidugi enam ei looda. Aga nüüd kahtlen ka oma laste ja lastelaste suhtes. Paistab, et ka neil läheb nagu minulgi: töötad ennast segaseks ja kui vanaduspuhkusele jääd, siis ei suuda oma toanurkagi soojaks kütta.
Sa Kaido ajad ikka seda ärakulunud kompartei jama helgest tulevikust.Mis tööd sa elus teinud oled,peale suure palga vastu võtmise.Miks meie maa jookseb töötajatest tühjaks,kui meil nii hea on elada,vasta miks?
kadus igasugune kindlustunne, kui juba ministeeriumi osakonnajuhataja staatuses ametnik ütleb avalikus kõnes: “Võib julgelt väita, et Eesti riigi kujunemisele ladusid vundamendi meie kodanikud ja seda vundamenti lammutada ei õnnestu veel niipea”
Kui maavanem on meie riigi püsimises nii ebakindel (sest mida muud tähendab “veel niipea”, seejärel tuleb siis tema arvates “peagi”), millele peavad lootma saare peal elavad kodanikud?
Ilus on ikkagi isamaa pale,
kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.
Valet me tunneme, tõesti kõik teame,
ent kas just meie need pühkima peame?
Pühime küll, ent kui mõtelda järgi,
äkki ei jäägi siis palju sealt järgi?
Harjumaa lepikud, Järvamaa sepikud,
Virumaa tuhad, Emajõe luhad.
Tuleks võtta see tuletungal,
mille Tuglas on pillanud peost.
Mitte kohkuda vaenlaste hulgast,
mitte ehmuda sõnnikuveost.
Suits juba lahtub tollest tunglast,
mille surm võttis toona ta peost.
Suits kerkib pihust veel, suits kerkib tunglast,aga sel pole sellega seost.
Liig palju unistusi pole tehtud teoks.
Liig palju õlleõhtuid jäebki ainsaks vägiteoks.
Ilus on ikkagi isamaa pale,
kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.
Valet me tunneme, tõesti kõik teame,
ent kas just meie need pühkima peame?
Pühime küll, ent kui mõtelda järgi,
äkki ei jäägi siis palju sealt järgi?
Harjumaa lepikud, Järvamaa sepikud,
Virumaa tuhad, Emajõe luhad.
Tuleks võtta see tuletungal,
mille Tuglas on pillanud peost.
Mitte kohkuda vaenlaste hulgast,
mitte ehmuda sõnnikuveost.