“Paremat elu kui praegu pole olemas,” ütleb tänases lehes meie riigiga ühel aastal sündinud muhulane Paavel Tuusti. Kindlasti on talle palju vastuvaidlejaid. Teame ju kõik, kui vaeselt elavad paljud pered ja ka pensionärid.
Ent ligemale 95 aastat siin ilmas elanud, mitu riigikorda ja sõja üle elanud mees teab, mis ta räägib. Taluperes sündinud ja üles kasvanud mees teab sedagi, et pensionid on uuema aja komme, talumehel polnud riigilt mingit pajukit oodata, ta tegi jõudumööda tööd veel vanuigi ja loota oli tal ainult oma lastele.
Tööd tegema õpetatud ja kokkuhoidlikult elama harjunud mees teab ka, mis väärtus on oma riigil. Aga meie, kas oleme unustanud lubaduse süüa kas või kartulikoori, peaasi, et oma riigi tagasi saaks?
Mõelgem siis homme, oma riigi sünnipäeval sellele, mida saame ise teha selleks, et meil siin, oma riigis, oma kodus parem elada oleks. Ja sellelegi, et paremat riiki kui Eesti ei ole olemas. Ainuüksi sellepärast, et me oleme siia sündinud.
Kaunist vabariigi aastapäeva!
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Artur Alliksaar “Aeg”
Ilus on ikkagi isamaa pale,
kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.
Valet me tunneme, tõesti kõik teame,
ent kas just meie need pühkima peame?
Pühime küll, ent kui mõtelda järgi,
äkki ei jäägi siis palju sealt järgi?
Harjumaa lepikud, Järvamaa sepikud,
Virumaa tuhad, Emajõe luhad.
Tuleks võtta see tuletungal,
mille Tuglas on pillanud peost.
Mitte kohkuda vaenlaste hulgast,
mitte ehmuda sõnnikuveost.
Suits juba lahtub tollest tunglast,
mille surm võttis toona ta peost.
Suits kerkib pihust veel, suits kerkib tunglast,
aga sel pole sellega seost.
Liig palju unistusi pole tehtud teoks.
Liig palju õlleõhtuid jäebki ainsaks vägiteoks.
Ilus on ikkagi isamaa pale,
kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.
Valet me tunneme, tõesti kõik teame,
ent kas just meie need pühkima peame?
Pühime küll, ent kui mõtelda järgi,
äkki ei jäägi siis palju sealt järgi?
Harjumaa lepikud, Järvamaa sepikud,
Virumaa tuhad, Emajõe luhad.
Tuleks võtta see tuletungal,
mille Tuglas on pillanud peost.
Mitte kohkuda vaenlaste hulgast,
mitte ehmuda sõnnikuveost