Hoolivaks maast madalast (5)

Meedia vahendusel kütavad kirgi üha uued ja uued koolikiusamise juhtumid. Seekord “võeti ette” siis õpetajad.

Ei saa öelda, et see meile kellelegi korda ei lähe, on ju sõltuvalt rollist ühed meist õpetajad, teised õpilased, kolmandad lapsevanemad ning kokkuvõttes puudutab koolikiusamise teema peaaegu igaüht. Samuti pole selles midagi uut – koolielu juurde on sellised kiusamise seigad ajast aega käinud. Kes meist ei teaks Tootsi-Kiire lugusid Oskar Lutsu “Kevadest” või ei mäletaks oma kooliaega. Vahe on ainult selles, et varasemal ajal püsis kiusamine mingigi piiri taga, mida ei ületatud, sest lapsed austasid täiskasvanud inimesi rohkem. Nagu mäletame, aeti paharettidega avalikult asjad korda ja pahateod said alati ka karistatud.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, pole kiusamise teema võõras ka lasteaedade kontekstis. Tänapäeva väikelapsed on väga varmad mängukaaslastele käega äigama, jalaga lööma, tõukama, näpistama jne. Erandiks ei ole juhud, kus laps suures vihahoos lööb õpetajat või lasteaia garderoobis oma vanemat. Jõuvahekorrad selles vanuses on aga märgatavad ja iga täiskasvanu suudab üle piiri läinud jõnglasega sotid selgeks saada, võtku see aega, palju võtab.

Kiusamist tuleb ette juba lasteaias

Samas võib väita, et lasteaed on üks vähestest pedagoogilistest institutsioonidest, kus laste järelevalve on tagatud kogu päevahoiu vältel, mistõttu laste konflikte märgatakse ruttu ja tülid lahendatakse kohe.

Mõistagi on ka lasteaedades ette tulnud juhtumeid, kus lapsevanemad pole rahul, kuidas üht või teist konflikti on lahendatud. Kuid ebameeldivaid asju ongi ebameeldiv lahendada ja kõikidele pooltele ei pruugi see üheselt meeldida.
Samuti ei tohiks unustada, et lasteaia rühmad on väga suured ning 16 sõimelapsel või aiarühma 24 lapsel hakkab suhteliselt piiratud ruumides ükskord ikkagi kitsas ja paha.

Olgu lisatud, et ka lasteaedades on ilmet võtmas vaimne kiusamine, kus näiteks ülikallite popp-mänguasjade pinnal tuleb ette alandamist ja solvamist. Uskuge või mitte, aga lasteaedadeski on juba käivitunud kiusamisvastased programmid, et selgitada lastele, kuidas mängukaaslastega hoolivamalt käituda.

Olgu allpool toodud üks näide lasteaiaelust, mis ilmekalt kinnitab, kuidas kiusamise alged võivad välja lüüa juba ülivarases eas, ilma, et asjaosaline seda ise teadvustakski. Paljudele lapsevanematele ei ole võõras teema, kui sõimerühmast last koju tuues avastatakse tema kehalt hammustamisjäljed.

Tõsi, alailma sattub selle vanuserühma väikelaste hulka “hammustavaid lapsi”, kes pelgalt lelu saamise või endale ruumi tegemise nimel teisi lapsi hammustavad.

Probleem on tõsine, sest sageli ei piirdu see ühe-kahe lapsega ning õhtuti tuleb õpetajal punastades tunnistada olukorda mitme vanema ees, kui sellised ebameeldivad seigad on päeva jooksul juhtunud.

Sageli on aga raske prognoosida, millal laps konkreetse rünnaku ette võtab. Psühholoogiliselt on rünnak aga selgitatav sellega, et laps tahab saada tähelepanu ja kasutab selleks oma vanust arvestades kõige võimsamat relva – hambaid.
Sageli on selliste probleemide lahendused aeganõudvad, sest väikelaps ei taju veel, et tema tahtis vaid mänguasja, aga teised said seetõttu haiget. Nii tulebki lapsele selgitada teiste tundeid.

Kui lasteaia kiusamisjuhtumid saadakse ikkagi kontrolli alla, kuna pedagooge on õpetatud laste konflikte lahendama, siis lapsevanematel on seda kodus teha oluliselt raskem. Tänapäeva kasvatuspõhimõtted on muutunud nii liberaalseks, et paljudel juhtudel lapsi enam üldse ei karistata, kui nad midagi halvasti või pahatahtlikult teevad.

Rääkimata sellest, et lapsevanem tutistaks, nähvaks vastu näppe või võtaks vitsa nagu vanasti tehti. Füüsilisest karistamisest enam ei räägita ja jäägugi see vanemate endi otsustada, kuidas end sõnade ja oma kehakeele abil kehtestada.

Üks on siiski kindel – reageerima peab vanem lapse pahateole kindlasti. Siit tulevadki n-ö käärid lubatud ja lubamatute tegude vahel. Kui pidevalt keelatakse: “Ära tee! Ära mine!”, aga lapsele jäetakse ütlemata, miks seda teha ei tohi või mida siis teisiti tegema peaks, siis ju tegelikult midagi ei muutu. Lapsed satuvadki hoopis segadusse, kuna ei tea, kuidas käituda.

Pikema aja peale hakkab negatiivne lähenemine kõikidele valesti tehtud tegudele väsitama nii last kui ka vanemat ja sellele ei reageeri enam kumbki pool.

Siit kujunebki välja laste kasvatamise järgmine, praeguseks väga levinud ohtlik võte – ignoreerimine, kus täiskasvanu teeb näo, et midagi ei näe või ei märka midagi. Ärgem unustagem – lapsed ei tee sugugi kõiki pahategusid teadmatusest, et nii ei tohi, vaid suuresti seepärast, et saavutada tähelepanu.

Vägivald tähelepanu nimel

Tänapäeva väikelapsed on tänu arvutile ja televiisorile nii teadlikud, et ei lähe enam teise peal katsetama, et teada saada, mis juhtub, kui Jerry panniga Tommyle pähe lööb (mida kümmekond aastat tagasi lapsed veel proovida võisid), vaid löövad oma võimu näitamiseks või teiste tähelepanu võitmiseks. Kõik need jõu- ja ilunumbrid koolides ja lasteaedades tehakse samuti seetõttu, et teistele näidata, muljet avaldada, tähelepanu võita, mõtlemata, mida teine inimene sel hetkel tunneb.

Siit tekibki küsimus: miks neil hetkedel ei toimi nende laste tunnetuslikud protsessid?

Nagu väikelapse kasvatamisel algab kõne areng järkjärgult esimestest häälikutest, sõnadest, rääkimisest, nii laotakse kiht kihi haaval tasapisi aja jooksul paika ka lapse väärtushinnangute süsteem. Kõik algabki sellest, mis on hea ja halb, milline tegu on lubatud ja milline mitte, mida teine tunneb, kui sa nii teed, mida sa ise tunned, kui oled niimoodi teinud jne. Kõigest sellest tuleb aga lapsega rääkida. Lapsevanemad paraku suhtlevad oma lastega liiga vähe, liiga vähe tunnevad huvi, kuidas neil läheb, sest tööd on palju ja aega vähe.

Nii jäävadki ilusad hetked sageli märkamata ja inetud teod karistamata. Edaspidi võivad aga juhtuda juba sellised asjad nagu Tõstamaa koolis, kus hallipäisele meesõpetajale tulevad sõna otseses mõttes kallale muserdatud hingega mehehakatised, kes ise lapsepõlves piisavast hoolest ja armastusest ilma jäänud. Miks muidu teevad nad lustlikus meeleolus haiget teistele ja unustavad, et inimene tunneb lisaks füüsilisele valule ka hingelist haavamist?

Kui laps saab maast madalast aru elu põhireeglitest, et elu on püha, perekond on väärtus ja ligimest peab hoidma ning kui kodus võtakse lapse jaoks aega, teda märgatakse, temast hoolitakse, teda armastatakse, ei saaks iialgi juhtuda selliseid asju nagu nüüdseks on juba paljudes koolides juhtunud.

Piret Kaasik
Kuressaare Ristiku lasteaia õpetaja, lapsevanem