See, et väikestes maakoolides on raskusi kvalifitseeritud pedagoogide leidmisega, on ammune probleem. Kaali koolis läbi viidud järelevalve tuvastas aga, et koguni üle poole kooli õpetajaskonnast ei vasta nõuetele, kuna neil puudub osaliselt või täielikult erialane haridus oma aine õpetamiseks.
Siinkohal võib küsida, kas see muudab aastakümneid südamega oma tööd teinud pedagoogi teistest kehvemaks, kui tal oma õppeaine kohta paberit taskus pole? Kui ta on oma õpetatavas aines pädev ning suudab selle õpilastele selgeks teha, on`s seal vahet, kas tal on vastavat haridust tõendav dokument või mitte?
Kui klassi ees seisev inimene oma ainet ei valda, on iseasi. Kui emakeeleõpetajaks pandu ikka õpilasele vastu vaidleb, et sõna “hajameelne” tähenduses “unustaja” algab a-, mitte h-iga, tekib vägisi küsimus sellise õpetaja pädevuses ning sobivuses oma kohale.
Kust aga leida kvalifitseeritud õpetajaid, kui ülikooli lõpetanud noored kooli tööle ei kipu ning nende koormus väikestes maakoolides kasin?
Kohe kindlalt tunniandaja.
Etsteks õpetaja onju tohmike jne.
kui õpetaja ikka koolis teismelisega nagu võrdne võrdsega jonni ajab ja tunni ajal räuskab (olenemata sellest, et tal kõrgem ped.alane haridus käes), siis ei saa olla juttu õpetajast. Selle nimel, et õpetaja ei oleks enam õpetaja, on õpetajad ise väga palju vaeva näinud. Kahju on lastest, kes puutu enam kokku õpetajatega selle sõna otseses tähenduses.
Nii ei saa otsustada, samamoodi oskavad paljud autodega sõita ja tunnevad liikluseeskirju aga teedele sõitma ei tohi minna, sest neil puuduvad juhiload.
Näiteid võib hulgi tuua aga kui kõiki asju eirata, siis jõuame pimedusse, kus keegi enam midagi ei tea, ei oska jne.
Oma kooliajast mäletan, et on õpetajad suure algustähega, kelle tunnis oli vaikus ja kelle peale mõtlen veel aastaid hiljem suure heldimusega, sest lisaks oma ainele andsid nad mulle ja teistele eluks kaasa ka killukese endast(oma eeskuju, maailmavaate ja suhtumisega). On vale väita, et õpetaja ei kasvata, sest oma eeskujuga ta avaldab tihtipeale väga suurt mõju. Samas olen õppinud ka nende pedagoogide all, kes karjusid ja räuskasid (õpilased ju samad) ning mõned olid need, kes oma ainet valdasid prefektselt kuid inimestena olid nii õelad, et isegi oma klassi lapsed neid kokkutulekule ei kutsu. Samas elu ei pea kerge olema ja selline kogemus kulub õpilastele ära. Olen kahe käega poolt kui selliste Õpetajate palk (n: Inge Vahter, Anu Rannama jpt) kahekordistataks, kuid nii mõnedki peaksid enne peeglisse vaatama kui töötasu juurde küsima lähevad. Soovin, et iga lapse eluteele satuks suure algustähega õpetaja. See annab eluks väga palju.
Tasemeõpe ja täiendõpe!
See kõik on juhi tegemata töö!
Miks ei korraldata konkursse? Miks ei otsita vastava kvalifikatsiooniga õpetajaid?
Maakoolides ongi oma ring ja hoitakse soojadest kohtadest kinni! Läheb lahti külajutu tasand jne.
Piinlik on lugeda, kuidas vaieldakse veel hariduse küsimustes ….Kui pole vastavat taset, siis seda lihtsalt ei ole ja tuleb koht vabastada!
Kui kaua neid nn aastaseid lepinguid sõlmitakse? Kas kusagil on ka lagi?
Kui ei ole ikka taset, siis ei ole täiendõppele mõtet raha kulutada! See ei anna ju inimesele haridust! Nii palju arusaamist seadusandlusest peaks ikka koolijuhil olema!
Seda on ennegi juhtunud, et kõrge KOV-i juht ei tee vahet tasemeõppel ja täiendõppel!
Kokkuvõttes on see kuritegu noore põlvkonna ees! Kas tõesti nii ehitame ja loome lastele eluks tugeva ning kõikemäärava alus- ja alghariduse?
Kui põhjalikult suudavad ilma ettevalmistuseta õpetajad rääkida ainetevahelisest integratsioonist/lõimimisest?
Kuidas saab klassi ette minna inimene, kellel pole vastavat ettevalmistust!?
Kui juht on vanameelne ja vajab juba ammu väljavahetamist, siis koolil on ka hoolekogu – lapsevanemad, kes peaksid nõudma ja aktiivsemad olema!Kannatavad ju teie lapsed!
Hr Kaubile jõudu, olete õigel teel! Vaja on ainult jõulisemaid rakendusi, sest meie lapsed ootavad…..