Kuidas on valitud taastatavad looalad?

Olulisemate kiire taastamisvajadusega looalade valiku tegi ekspertide grupp, kuhu kuulusid Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli teadlased, piirkondlikud maahooldusspetsialistid ning pärandkoosluste kaitse ühingu esindajad.

Alade valikul püüdsime lähtuda sellest, et ennekõike taastataks ajalooliselt suurte ja oluliste loopealsete tänaseni säilinud fragmendid.

Esiteks on ajalooliselt suured ja olulised alad ka täna suhteliselt liigirikastena säilinud. Teiseks aga on nii niidutaimedele kui liblikatele oluline elupaikade sidusus – see tähendab, et mida rohkem on mingis piirkonnas (näiteks 5–10 km raadiuses) sama elupaika, seda jätkusuutlikumad on ka sellisesse võrgustikku kuuluvad taime- ja loomapopulatsioonid.
See tuleneb sellest, et väga paljud taimeliigid, putukatest rääkimata, ei saa isolatsioonis olles pikaajaliselt püsima jääda.

Kui teistest loopealsetest kaugel oleval alal peaks mõni liik juhuslikult kaduma, siis sama liik enam sinna uuesti teed ei leia. Hea sidususega loopealsetel aga levivad lähedalasetsevatelt aladelt peagi uued isendid asemele. Nii puhverdatakse kohalikke kadumisi, tõuseb alade liigirikkus ning seemnete ja isendite vahetus alade vahel suurendab ka populatsioonide geneetilist mitmekesisust, tehes nad elujõulisemaks ja muutustele vastupidavamaks.

Kui vahemaa elupaigalaikude vahel jääb liiga suureks, siis satuvad väikesed osapopulatsioonid isolatsiooni ning kuhtuvad aeglaselt.

Ajalooliselt suurte looalade piirkonnas on lisaks säilinud loopealsekillukestele ka valgusrohkeid metsaservi ja teeveeri, mis kunagi olid loopealsed ja kus ka mitmed niiduliigid on veel säilinud. Pikaajaliselt ei pruugi sellised väikesed populatsioonid püsima jääda, aga on väga sobilikud loopealsete vahel võrgustiku moodustamiseks. Sellistes piirkondades on loopealsete taastamine lihtsam – niidukoosluse taastumine on kiirem ning kulgeb etteaimatavalt sel juhul, kui looniidule oodatavad liigid ikkagi kuskil läheduses olemas on.

Loopealsetele iseloomulike taimeliikide levikul mängivad kariloomad suurt rolli ning sidusatel aladel on ka kariloomade aladevahelist liikumist ning nendega toimetamist kergem korraldada. Just sellistes piirkondades on meil tänasel päeval võimalik loopealsed kõige lihtsamalt ja kiiremini taastada.

Kui suurem osa valguslembeste taime- ja liblikaliikide elupaikadest on regioonis hävinud, on nende taastamine keerulisem, aeganõudvam ja kallim.

Aveliina Helm
Tartu ülikooli botaanikateadur,
loopealsete taastamise projekti teaduslik nõustaja

Print Friendly, PDF & Email