Toomas Kasemaa: RE-s toimub demokraatia pikaleveninud tragöödia (14)

RE-s toimub demokraatia pikaleveninud tragöödia

Foto: Sander Ilvest

Endine Saare maavanem, praegu kaitseväe peastaabis töötav Toomas Kasemaa (pildil) on üks neist, kes astus Reformierakonnast välja, sest leidis, et rahastamisskandaali sattunud erakond on nii avalikkusega kui ka omavahel suheldes tõsiselt ämbrisse astunud.

Saarte Hääl pöördus intervjuusooviga Kasemaa poole pärast seda, kui too oli suhtlusvõrgustikus Facebook väitnud, et ka temale valetati erakonnas, kui ta veel parteisse kuulus. Aga mida? Vahetult pärast minister Kristen Michali tagasiastumist Saarte Häälele usutlust andes rõhutas Kasemaa, et räägib eraisikuna, mitte kaitseväe ametnikuna.

Mida arvate lehepealkirjast, et taandunud Michal õppis alandlikkust?

Võib olla isiklikult tõesti õppis. Samas ei oska öelda, mida konkreetselt Reformierakond selle protsessi käigus nägi või õppis. Millegipärast ei peetud enam oluliseks suhtekorraldajaid ega kedagi teist. Oma maine lasti nii põhja kui võimalik.
On raske öelda, mida Michal sellest loost õppinud on ja missugune roll talle tegelikult ette antud on. Ei lahkunud ju ta ametist kohe ning minu ja paljude teiste jaoks oli see juhtum demokraatia pikaleveninud tragöödia.

Suhete küsimus on Reformierakonnas käest ära läinud. Mitte ainult avalikkusega suhtlemine, vaid ka sisemine suhtlemine. See oli küsimus, mida silmas pidasin, kui (suvel – toim) lahkusin ja ütlesin, et erakonnal on tõsiselt vaja tegelda suhtumise ja eetika küsimustega.

Kirjutate FB postituses, et poliitilised debatid puuduvad ja peamiselt algatavad debatte mittepoliitikud: “See on reaalsus, samuti on tihti vastused küsijaid mõnitavad ja täielik häma. Rollis ollakse nii kinni, et valetati ka mulle, kui ma olin Reformierakonna liige.” Kes ja mida valetas?

Jätame mõned detailid enda teada, need inimesed, kes seda teinud on, on sellest teadlikud ja nad teavad ka, et mina tean. Seda teemat ma avalikkuse ette ei tõsta. Aga selle avalduse peale jättis keegi sealsamas kommentaariumis kommenteerimise järele.

On teil piinlik selle pärast, et kunagi selles pundis olite?

Ei ole piinlik. Kui sul on teatud maailmavaade ja astud erakonda, millel on sama maailmavaade, siis Reformierakond viis-kuus aastat tagasi oli täiesti erinev sellest, mis ta hetkel on. Inimesed ja organisatsioonid muutuvad ajas.
Kuuluda RE-sse kuus aastat tagasi oli väga hea. Praegusesse kuuluda ei tahaks. Usun, et see juhtum on andnud tõuke erakonnale millegi poole liikuma hakata. See liikumine ei ole kerge ja võtab aega, võibolla aastaid.

Kui räägime RE kriitilistest liikmetest, näiteks skandaali algatanud Silver Meikarist, siis räägitakse, et “neil on kibestumus”. Aga võib ju ka paralleeli tuua, et Toomas Kasemaa jäi maavanema kohast ilma ega saanud riigikokku. Ei saanud kellegi nõunikuks ega partei poolt mingit kohta. Kas te ei pelga, et selliseid asju hakatakse nina peale viskama?

Lahkusin erakonnast, kui vaatasin, millised sisemised suhted on seal kujunenud. Mul pole tahtmist erakonda põhja lasta, siin ilmas juhtuvad asjad nii või teisiti, ma ei pea sellele kaasa aitama. Positsioon ühiskonnas tuleb erakonnal ikka endal välja teenida. Praegusel hetkel siis minu abita. Ilmselt mõtlen kõvasti, kas tulevikus tahaks uuesti liituda.

Aga astuda mõnda teise erakonda?

Ühegi erakonnaga liitumist ma praegu absoluutselt ei kaalu.

“Ämma raha” erakonda toomine oli veel siis, kui erakonda kuulusite. Kas teile ei ole keegi pakkunud, et ole hea mees, aita…

Ei, tõesti pole. Olen alati kandnud oma isiklikult arvelt, mis on pangas kontrollitav. Tagatoast või kapist raha võtmata. Mul on süda puhas.

Aga teadsite, et sellised asjad toimuvad?

Ei teadnud. Minu teada olid rahastamise asjad korras. Üks asi, et riigieelarvest tulevad erakonnale suured summad valimiskampaaniate korraldamiseks ja muude asjade ajamiseks. Ja vähemalt mina arvasin, et kõik toetajad annavad OMA raha partei kassasse. Eraisikutel oli see lubatud ja seaduse järgi oleks pidanud see ka toimima.

Teie lahkumisest maavanema kohalt on möödas poolteist aastat. Kas südames on ka väike okas alles, et oleks tahtnud veel olla?

Ei ole mingit okast. Olin küll nõus jätkama, sest meeskond, kellega olin viis aastat tööd teinud, avaldas soovi, et hea oleks, kui ma jätkaks.
Teisalt ei tekita eriti motivatsiooni see, kui tõstetakse poleemika küsimuses, kas meil on maavalitsust vaja, kui ta täidab oma õiguslikke funktsioone. Teine küsimus on, et avamegi selle diskussiooni. Seni on ainult joonistatud suuri plaane, kuidas omavalitsused kokku tuua, aga mis selle juures maavalitsustest saab, ei ole seni keegi välja mõelnud.

Olgugi, et maavanem on tegelikult ju siseministeeriumi ametnik, on tal rahva silmis siiski institutsiooniline roll ja pole ka harv juhus, kui maavanem pääseb riigikokku. Miks teie häältesaak riigikogu valimistel suhteliselt kesine oli?

Olin kandideerimisel nii kohalike omavalitsuste kui riigikogu valimistel riigiametnik, kes ei saa minna välja poliitiliste loosungite ja plakatitega, et mida kõike tahaks siin riigis ära teha. Tegelikult oled kätest ja jalust seotud. Mul ei olnud sellises rollis võimalik näiteks kirjutada arvamusartiklit, mida kõike muuta tahaks. Ja rahvas pigem näebki sind maavanemana kui parlamendiliikmena.

Kas näiteks Lääne maavanema Neeme Suure kopsaka häältesaagi kasuks võis mängida jõuline tegutsemine Haapsalu lastekodu põlengu puhul?

Kindlasti, kõik päevakajalised sündmused mängivad rolli. Neeme oli ka pikka aega Risti vallavanem ja maakondliku arenduskeskuse juht, sel taustal oli tal kindlasti kõlapinda rohkem.

Kas maavanema amet on raske? Pead justkui olema kahe tule vahel – ühelt poolt riigi esindaja, samas inimeste jaoks institutsioon. Ei saa kõva häälega nõuda ka midagi. Läksite kord bussiliikluse rahastamise teemal minister Juhan Partsi juurde, kõik me nägime, mis sealt tuli – saite vaata et süüdistuse korruptsioonis.

See on loomulikult raske. Maavanemana pead kaitsma valitsuse huve, kes parasjagu eesotsas on, samal ajal pead seisma rahva huvide eest, tegema seda parimal viisil ja selle rahaga, mis seesama valitsus eraldanud on. Praegune maavanem samamoodi tõstis bussipileti hinda, kaotas ära kõikvõimalikud soodustused. See ongi selle asja traagika.
Teenus peab toimima, maavanemal ei jää mingit otsustusruumi, kus ta eelarves raha ümber tõsta saaks.

2013. aastal tulevad kohalikud valimised. Kas teie nime võib mõnest valimisnimekirjast leida või on see ametialaselt keelatud?

Uue jõustuva kaitseväeteenistuse seaduse järgi ei tohi kaitseväelane kuuluda erakonda ega kandideerida. Osa kaitseväelasi loeb ridade vahelt, et peaks nagu olema igati apoliitiline.

Teisalt ütleb põhiseadus, et igaühel on õigus mõtte- ja südametunnistuse vabadusele, samuti poliitilistele veendumustele. See kõik on igale kodanikule lubatud.

Ma ei tea, kui kaua sel ametikohal töötan, missugused on edasised väljakutsed. Kõigile huvigruppidele, kes küsivad, kas olen must hobune, kes kuskilt välja hüppab – säilitan pigem pinget ega hakka välja ütlema, kas kandideerin mõnes kodanike ühenduses või mitte. See on tuleviku küsimus.

Küsitles: Raul Vinni

Print Friendly, PDF & Email