Kiskjakahjude kompenseerimine, nii nagu seda praegu avalikkusele esitatakse, ongi rohkem meediakuvand, kirjutab Eesti lambakasvatajate seltsi juhatuse esimees Ell Sellis sel nädalal toimunud Lihafoorumi trükises.
Reaalselt jõuab kompensatsiooniraha lambakasvatajani järgmise aasta kevadel, kinnitab Sellis. See on aeg, mil kompensatsiooniraha eest hangitud uued põhikarja loomad peaksid juba tallesid ilmale tooma.
Edasi toob autor välja kiskjakahjude “ilustamata, veidi lihtsustatud bilansi”, mida lugedes tuleb arvestada, et sageli on tegemist pereettevõtete ja väiketootmisega, kus kõik tööd tehakse ära vaid ühe-kahe inimesega.
Kulud:
1) emotsionaalne pinge laste, töötajate, ettevõtte juhi jaoks;
2) haavatud lammaste ja kitsede hädatapmine või selle korraldamine (kohe);
3) kahjusid tõendava ametnikuga suhtlemine, tema kohale kutsumine, akti tegemise juures viibimine (kohe);
4) emata jäänud tallede eest hoolitsemine, lisasöötmise korraldamine või hädatapmine (üsna kohe);
5) surnud lammaste ja kitsede otsimine, äraveo korraldamine (kohe);
6) kadunud lammaste ja kitsede otsimine (tuleks teha kohe);
7) kulud murtud loomade tõttu saamata jäänud toodangu arvelt;
8) kulud stressis karja tõttu vähenenud toodangust;
9) väiketootjad omavad sageli töökohta – seega tuleb anda selgitusi tööandjale, tekib vajadus õigeaegselt täitmata jäänud tööülesanded järele teha (tuleks teha kohe);
10) valmistumine, kaitsmaks karja kiskjatega kohtumiste eest edaspidi, karjavalvekoerte ostmine, tugevamate aedade ehitamine, karjatamiskorralduse muutmine (tuleks teha kohe) jne.
Kompenseeritakse: murdmisele järgneva aasta kevadel möödunud aasta jooksul murtud ja vigastuste tõttu hukkunud loomad, kui leiab kinnitust, et tegemist oli ikka metsikust loodusest pärit kiskjaga. Summat vähendatakse omavastutuse määra võrra.
Kompensatsiooniraha tuleb vähese tähtsusega riigiabi rahast. Selle kasutamisel on piir – 7500 eurot kolme aasta peale, mis tõlgituna hetkel kõige odavama lamba keelde on ca 39 lammast aastas karja kohta. Kui juhtub nii, et kasvataja on ohtusid tajudes küsinud samast allikast raha aedade või valvekoerte ostmiseks, aga loomad langevad ikka kiskja saagiks, siis ei kompenseerita talle mitte midagi.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Saaremaa hundi- ja metssea vabaks.
OLEW AIT
EIP
ka tongite (loe:nõukogude piirivalve) aretatud soerdivärdjate (loe: hunt+koer) järglaste vabaks.
ja hulkuvate koerte vabaks.
tongRite, mitte tongite:)
No kaua võib, palgake lambakarjused ja panustage korralike lambakorte ostmisesse, või kindlustage oma lambukesed ära ja teie mured on murtud. Kaua te mõtlete luuslanti lüüa ja maksumaksja arvel elada. Kas teil häbi ei ole ?
Saaremaa hundi- ja metssea vabaks.
Mida tähendab talunikule murtud lammas? Eks see talle ühte maksumaksja taskust makstud riigipoolset hüvitist tähenda, mida muud siis veel.
Lambaid ei saa kindlustada – uurige enne asjad järgi, siis kukkuge siin lahmima ja kommima.
Ega talunikud niisama ei kurda, ikka põhjusega.
Eesti riik on omale võtnud kohustused hunte kasvatada ja looduskaitsjad mõtlevad suure hoolega jahimeeste peale, et neil ikka midagi lasta oleks.
Ühesõnaga riik peab end piisavalt rikkaks, lõmitab euroopa liidu ees, oma inimeste heaolu ja stressivabama elu peale ei mõtle.
Ei mõelda üldse.
Looduskaitsjad, kellel ikka metsloomade lugemine täiesti sassis on, need saavad palka ja oma palga saavad kätte igaljuhul.
Tuleb NOORUS meelde. Noorus tuleb ALATI tagasiii.
SAAREMAA METSsEA JA HUNDIVABaKS.
Asi ongi korras.
Eagle visioon.
ei pea olema jahituristidele mingi elduraadu.
Eldur-Aadu arvab nii.
1900-ndatel aastatel korraldati üle SAAREMAALISI HUNDITAPU haarnguid. Ja elu läks edasi. Kõik fUNkŠis.
Nüüd on halin, et ei saa seda kommarkomsomolikamarilja ansip, ligi, bureesin ja teised löhardid poolt vabalangemisse läinud EESTIT päästa.
Eesti kohustus Euroopa Liidu ees on 100 isendeline hundi asurkond.
Sellise arvukuse kannataks ka väike Eesti ehk välja, paraku, aga…
Teadjamad inimesed teavad, et produtseeritav huntide juurdekasv on 30-40%.
Lihtsamalt väljendades kasvab juurde 30-40 kutsikat, 100 hundi kohta ja et arvukus ei tõuseks tuleb need küttida.
Peep Männili unistus aastal 2002: Samamoodi, nagu me püüame hoida oma looduslikku mitmekesisust, peaksime hoidma ka jahinduslikku mitmekesisust. Peaksime seisma ka nende jahimeeste eest, kes hundijahti jahina oluliseks peavad. Sellest aspektist lähtuvalt võiks meil olla mitte alla 200 hundi, sellest hulgast võiks siis aastas küttida 70.
Kuni aastani 2008 oli olukord normi piirides. Järgnevatel aastatel läks asi sassi, ei tea kas oli põhjuseks selline mõte:
Peep Männil: Eestis võiks vabalt olla ka 400 hunti
12. märts 2007, 10:32
Veebruariga lõppenud hundijahihooaeg tõi jahimeestele saagiks 40 hunti. 19 (seire statistika järgselt 33) võsavillemit, kes ka saagiks plaaniti, jäid metsa edasi.
Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil rääkis Tartu Postimehele, et limiidi täitmatajätmine ei tähenda mingit probleemi. Eestis võib nii või naa rääkida huntide kesisest arvukusest võrreldes nende saakloomade, metskitsede ja -sigadega.
Jäljeloenduste järgi elab Eestis praegu umbes 120 hunti.
“Sõraliste arvukust silmas pidades võiks Eestis olla vabalt ka 400 hunti,” ütles Männil. “Asi on selles, et inimeste hunditaluvus on mitu korda madalam. Seda hoolimata tõigast, et hunt jahimehele sisuliselt konkurent pole.”
Männili hinnangul on võimalik järgmisest hundijahihooajast küttimislimiiti vähendada, sest lähima paari kuu jooksul peaks jõustuma uus looduskaitseseadus, mis võimaldab maksta hüvitist talunikele, kelle lambaid või muid koduloomi on murdnud hunt, ilves või karu.
“Kindlasti ei taotle me aga huntide arvukuse tõstmist üle kahesaja, sest siis hakatakse neid tõenäoliselt rohkem salaküttima,” selgitas Männil.
Paraku viimaste nelja aasta küttimise keskmine on olnud 135 isendit ja arvutuslikult tähendab see kevadel 385 isendit .
Viimase nelja aasta seirearuannete kevadiseks arvukuseks on „loendatud“ 100-135 isendit, aga kütitud isenditest tulenev tegelikkus ei ole kedagi huvitanud või ei olegi Eestis sellekohaseid kompetentseid teadjamehi, peale punkar peep männili?
Seni kuni ei saada Eesti hundi arvukust normi piiridesse, ei ole võimalik ka saartel ära hoida sigivaid nuhtlusisendite pesakondi ja sotsiaal-majanduslik taluvus ei saabu.
Tekib kahtlus, kas võitlust huntide eest ei peeta mitte huupi, üldse aru andmata, kui palju nad Eesti majandusele kahju teevad ja karjakasvatajatele lisakoormust ning stressi. Pole olemas ka statistikat paljud on loobunud sellise kisklussurve tõttu karjakasvatusest ja paljud pole alustanud selle tõttu.