Killustatus ei tule Saaremaale kasuks (1)

„Eesti on oma arengus Põhjamaadest maha jäänud. Meie tänane halduskorraldus ei ole jätkusuutlik,“ hoiatab omavalitsusi nõustav Rivo Noorkõiv (fotol).

Saaremaa arengukonverentsil „Üks saar – üks omavalitsus“ esinenud  konsultatsiooni- ja koolituskeskuse Geomedia konsultant  Rivo Noorkõiv soostus vastama ka Saarte Hääle omavalitsuste ühinemist puudutavatele küsimustele.

Te olete nõustanud paljusid omavalitsusi. Mis on kesksed teemad ühinemisel?

Haldustemaatika on aktuaalne paljudes riikides. Muutuv maailm ei lase seista rööpselt paigal. Näiteks Soome ja Taani näevad halduskorralduse tulevikku tugevate haldusvõimekate omavalitsuste loomises, kes oleksid peale kohaliku elu tõhusa korraldamise ka tugevad partnerid keskvõimule ja tasakaalustaksid seda. Oluline on, et omavalitsuste häält võetakse kuulda.

Eesti on oma arengus Põhjamaadest maha jäänud. Meie tänane halduskorraldus ei ole jätkusuutlik. Otsustusprotsessid on tsentraliseeritud, valitseb valdkondlik killustatus ja arengutasemete vahed on piirkonniti väga suured. Haldusreform on riigis läbi viimata ja selle hind ühiskonnale järjest kulukam.

Omavalitsusüksuste ühinemist on mõistlik käsitleda koos riigi halduskorralduse moderniseerimisega tervikuna. Mõistagi tuleb teemaks ka omavalitsusüksuste arv.

Arutelude põhjal saan väita, et omavalitsuste ühinemisel on neli keskset teemat: avalike teenuste osutamise kvaliteet ja kättesaadavus, demokraatia tagamine, tõhus majandamine ja eelarvepoliitika ning juhtimine. Eraldi tuleks rääkida haldusreformi läbiviimise protsessist, sest tegemist on pikaajalise strateegilise otsuse langetamisega, mitte ühepäevaprobleemide lahendamisega.

Milliseid põhiprobleeme tuleb ühinemise puhul lahendada?

Läbirääkijad peavad otsima parimaid lahendusi tulevikuks – see on arutelu valla või linna arenguvalikute üle. Paljud küsimused, mis ühinemisel üles kerkivad, kipuvad ikka ja jälle korduma. Näiteks võim ja otsustamine kaugeneb elanikest, investeeringud koonduvad keskusesse ja toimub kiire ääremaastumine, kahaneb elanike identiteet ja suureneb passiivsus kohalikes küsimustes kaasa rääkida ning raha ju juurde ei tule. Me peame olema ausad ja eristama, mis juhtub ilma ühinemiseta ja kuidas mõjutab arengut ühinemine.

Reeglina nähakse ühinemises enam hirmusid kui positiivsust. Ühinemine aitab teha otsuseid, mida kohtadel on – sageli populismist – aastaid edasi lükatud. Senised vabatahtlikud ühinemised kinnitavad positiivset edasiminekut.

Praktika näitab, et ühinemiste järel on volikoguliikmete mandaat poliitilistes aruteludes kasvanud. Ka opositsiooni kontrollivõimalused on suurenenud, mis on loonud pinnase kaalukamaks ja avatumaks diskussiooniks. Omavalitsuste osutatavate avalike teenuste keskmes on kõige enam haridus, kuid ka ühistransport ja kommunaalmajandus. Esimesel juhul tuleb teha otsused lasteaedade ja koolide tuleviku tarvis. Eriti raske on jõuda lahendusteni, kui laste ja maksumaksjate arv väheneb.

Teisel juhul on teemaks elanikele liikumisvõimaluste tagamine, nii omavalitsuse sees kui väljapoole. Vee-, sooja- ja prügimajanduse puhul on kõneks teenuste kvaliteet, hind ja investeeringud. Samuti nende juhtimise ümberkorraldamine mastaabiefekti saavutamiseks.

Palju tõstatatakse probleeme seoses teehoiuga. Sotsiaalteenuste puhul tuleb leida kokkulepe vajadusest lähtuva abi tagamiseks, samuti  määratleda teenuste osutamise nõuded. Tuleb tunnistada, et soovide ja nende täitmiseks olemasoleva avaliku raha hulk ei kattu. Kas ühinemise tulemusena kokkuhoid ja rahaline  efektiivsus ka saavutatakse, pole üheselt selge. Taasiseseisvuse perioodil on investeeritud palju infrastruktuuri, seda kohati liiga pillavalt. Ka ühinemise majanduslik kasu ei selgu kohe, vaid alles pikemas perspektiivis. Omavalitsuste ainult mehaaniline ühendamine pole tõsiseltvõetav, vaja on läbi viia olulised struktuursed muudatused, sealhulgas üle vaadata ka omavalitsuste rahastamismudel.

Kas ühinemist pärsib ka vallaametnike hirm kaotada töökoht? Otsuse teevad ju tegelikult volikogud, mitte vallaametnikud. Kas siis volikogud on ametnike mõju all?

Ma ei arva, et volikogu liikmed on ametnike käepikendused. Kuid kui näiteks kolme valla volikogud võtavad vastu otsuse ühineda, siis jääb kindlasti alles üks vallavanem ja vallasekretär ning tuleb läbi arutada valla uus juhtimisstruktuur.

On oluline, et senised parimad teadmised ja kogemused ei kaoks. Ühinemiste kogemus on näidanud, et ametnikud saavad enam spetsialiseeruda, neid saab tööalaselt rohkem motiveerida ja võimalik on tööle valida võimekamaid inimesi. Kõik ametnikud ei pruugi seega jätkata.

Näiteks Soomes tagatakse omavalitsuste ühinemisel juhtivatele ametnikele töökoht. Meil võiksid ametnikud saada tuge enesetäiendamiseks või ümberõppeks. Aga üldreegel on ikka selline, et häid töötajaid on alati vaja. Paljud vajalikud ametikohad on omavalitsustes seni täitmata, suuremas omavalitsuses on selleks paremad võimalused. Näiteks planeerimise ja järelevalve korraldamiseks.

Või on peamine ikkagi hirm kaotada oma kodukoha identiteet? Näiteks võib aru saada sellest, miks Muhu ei taha ühineda Saaremaa valla alla.

Saarlaste kodukoha identiteet on kindlasti tundlik teema. Aga ma ei usu, et identiteet käib mööda omavalitsuspiire. Pigem on see ikka seotud oma kodukohaga. Paraku on ka siin suured muutused, sest elukoha vahetus on saanud elukaarel liikumise lahutamatuks osaks. Põlvkondade kooselamine on oluliselt vähenenud, üha nooremalt saadakse täiskasvanuks ning minnakse laia maailma. Arukas on mõelda, mida liikumine infoühiskonnas üldse tähendab ja kuidas me saame seda oma kodukoha arengu heaks tööle rakendada. Näiteks infotehnoloogia vahendeid kasutades kaasata saarlasi otsustusprotsessidesse, sõltumata sellest, kus nad parasjagu viibivad.

Teadaolevalt on neli Saare maakonna valda alustanud arutelu Ida-Saaremaal konsolideerumiseks. Ei saa välistada, et Muhu leiab oma koha selles koosluses.

Ütlesite konverentsil, et suure ühisvalla tekkimisel peavad endise väikese valla rolli suuresti üle võtma kohalikud kogukonnad. Kas meie kogukonnad on selleks valmis?

Elujõulist omavalitsust iseloomustab kohaliku kogukonna aktiivsus. Õnneks on vabaühenduste tegevus, sh külaliikumine ja kogukonnateenuste areng, aktiviseerunud. Tänuväärset eestvedajarolli täidavad Kodukant ja Leaderi tegevusgrupid.

On võimalik tuua väga häid näiteid vilkast seltsitegevusest, küla- ja talgupäevadest. Paljud külad on valinud tublid külavanemad ja arendustegevuse eestvedajad, nn sädeinimesed. Kõige selle tulemusena on kasvanud inimeste ühtekuuluvus, soov ja võimekus osaleda kohalike küsimuste lahendamisel.

Ääremaa on meie peas kinni ja seda arusaama tuleb lõhkuda. Omavalitsuste ühinemisega tuleb jätkuvalt kohalikule arengule kaasa aidata. Luua koostöömudeleid, et anda avalike teenuste täitmine üle  külaseltsidele, virgutada ettevõtlikkust ja töökohtade loomist kohtadel. On tõsi, et igas Eesti piirkonnas kohalikku institutsionaalset suutlikkust enam ei ole, kuid seda enam peame hoidma neid, kes seda suudavad.

Kas omavalitsuste laialdane ühinemine on üldse võimalik ilma sellekohase selge käsuta riigi poolt?

Olen seda meelt, et haldusreformi lahenduse võti on riigikogus. Luku lahtikeeramiseks vajame laiapõhjalist poliitilist arutelu, mis lõpeb otsustega. Vaja on riiklikku suunist. Täna on riigivalitsemine valdkondlikult killustunud ja haldusreformi sisu lörtsitud. Samas näeme nn hiilivat haldusreformi, mille kõrvad paistavad välja näiteks riiklikus hariduspoliitikas.

Peame arvestama, et omavalitsused on iseseisvad ja ainult riiklike käskude ja keeldudega kaugele ei jõua. Ühtse riigivalitsemise tarvis on vaja leppida kokku eri haldustasemete toimimise mängureeglites. Selleks saab osa inimesi iga päev palka ja nad peavad ka vastutama. Määratleme omavalitsuste sisu, kehtestame kriteeriumid nende täitmise mõõtmiseks ning anname omavalitsustele teatud aja, mille jooksul nad ise teevad vajalikud otsused. Omavalitsuste puhul, kes lahendusi pakkuda ei soovi, rakendab riik ümberkorraldusteks seadusandlikku jõudu.

Kas valikukriteeriumiks võtta elanike arv, toimepiirkondade loogika või teatud teenuste koostööpiirkondade põhine loogika, kus omavalitsused ei pea täitma ühtemoodi ülesandeid, see on targa valiku küsimus. Välismaine kogemus näitab, et kasutatakse erinevaid võimalusi, kuid nende läbimõtlematu ülevõtmine on sobimatu.

Mitu omavalitsust peaks olema Saare maakonnas?

Täna nõuame Eestis kõigilt omavalitsustelt ülesannete ühtemoodi täitmist, olgu elanike arvuks 100 või 400 000. Tulemus on, et osa omavalitsusi on hädas. Taanis näiteks kehtestati omavalitsusüksuse elanike miinimumarvuks 20 000 elanikku ja viimase reformiga vähendati omavalitsusüksuste arvu 269-lt 98-le.

Osa riike on kehtestanud teatud teenuste osutamiseks ka elanike arvul põhinevaid kohustuslikke koostööpiirkondi, mis sageli annab tõuke ühinemiseks. Näiteid saab tuua Soomest ja Islandilt.

On oluline, et tulevane omavalitsusüksus moodustaks ühe loogilise terviku, nn hästi töötava toimepiirkonna. Selline lähenemine eeldab tugeva keskuse olemasolu, milleks Kuressaare Saaremaa jaoks kahtlemata on. Saare maakonna puhul tuleb arvestada saarelise eripäraga. Sisemine killustatus pole siin kindlasti kasulik. Saare maakond võiks võtta õppetunde Gotlandi haldusreformist.