Loopealsete puhul on tegemist õhukese lubjarikka mullaga poollooduslike kooslustega, mis vajavad säilimiseks regulaarset hooldust (eelkõige karjatamist), kadakate harvendamist ja mändide eemaldamist. Lääne-Eestis ja saartel kutsutakse selliseid alasid ka kadakasteks karjamaadeks, mille looduskaitseline väärtus lisaks maastikulisele ilule seisneb omapärases ja mitmekesises taimestikus. Praeguse seisuga on loopealsed kahjuks hävimas.
2010. aastal saatsid Tartu ülikooli teadlased koos pärandkoosluste kaitse ühingu ja Eesti loodusuurijate seltsiga murekirja loopealsete kehva olukorra pärast toonasele keskkonnaministrile. Kuna loopealsed on maailmas väga piiratud levikuga ja tervelt kolmandik kõigist loopealsetest asub Eestis, lasub just meil eriline vastutus selle globaalselt haruldase elupaigatüübi säilitamisel.
See oli ka ajendiks, miks moodustati teadlastest ja looduskaitsetöötajatest töögrupp, kes võtaks midagi ette, et loopealsete seisukord Eestis paraneks.
Üks etapp paljudest oli teavitava kirja saatmine maaomanikele, kelle looduskaitsealustel maadel loopealseid asub. Kiri sisaldas infot looduskaitseliselt väärtusliku elupaigatüübi olemasolust katastriüksusel ning selle taastamise ja säilimise vajalikkusest. Ühtlasi sooviti teada, kas maaomanik on huvitatud ise oma ala korrastamisest või aitab keskkonnaamet leida töötegija.
Keskkonnaamet vägisi eramaale ei tule
Septembris välja saadetud kiri muutis nii mõnegi maaomaniku ärevaks. Eelkõige oli põhjuseks looduskaitseseaduse paragrahv, mis viitas sellele, et kui maaomanik pole loodusväärtuste säilimisest huvitatud, siis pole tal õigust keskkonnaametit vajalike tööde tegemisel takistada. Siiski on nii, et kui maaomanik on kindlalt oma ala korrastamise vastu ega ole avatud kompromisslahendustele, siis keskkonnaamet kellegi eramaale väevõimuga toimetama ei tule. Sellisel juhul jäävad need alad paratamatult liigiliselt vaesemaks ja suure tõenäosusega loopealne hävib.
Hea on aga tõdeda, et oleme ka palju positiivset tagasisidet saanud ning on tuntud huvi oma maa korrastamise vastu. Kohalike kaasabita loopealsel kadakaid ei harvenda ja lammast karjamaale rohtu sööma ei vii. Ettevõtmise heakäekäik sõltubki suuresti sellest, kui palju on meil veel entusiastlikke ja aktiivseid maal elavaid inimesi, kes tahavad ja saavad poollooduslike koosluste säilitamise siduda oma igapäevatoimetustega.
Kindlasti ei ole meil võimalik saavutada mitmekümne aasta tagust olukorda, kus heas seisus loopealseid oli palju rohkem kui nüüd. Kuid see ei tohiks heidutada korrastamast neid alasid, kus huvilisi jagub.
Kadakate raiumisest pole pääsu
Nii mõnigi loodusesõber on südant valutanud kadakate saatuse pärast Saare- ja Muhumaal. Taunitud on poollooduslikel kooslustel kadakate raiumist ja nende mitteväärtustamist.
Jättes aga loopealsel kadakad harvendamata, võtame paljudelt avatud maastikku ja lubjarikast mulda armastavatelt samblikelt, taimedelt ja putukatelt eluvõimaluse. Samuti ei saa tihedas kadastikus loomi karjatada ja me ise ka ei pääse seal vabalt liikuma. Kadastunud ala jätmisel looduslikku arengusse tekib sinna ajapikku läbimatu tihnik ja tüsedama mullakihiga aladele ka loomets.
Looduskaitse eesmärk on säilitada looduse mitmekesisust. Meie ühine rikkus lisaks looduslikele kooslustele on poollooduslikud kooslused. Loopealsed on ühed ohustatumad neist. Miks mitte taastada ja säilitada olulist, mis pole veel täiesti kadunud?
Kui keskkonnaametilt kirja saanu soovib lisainfot või on tekkinud küsimusi, siis palume pöörduda otse kirjas toodud kontaktisiku poole või keskkonnaameti Kuressaare kontorisse Tallinna tn 22.
Laupäeval, 10. novembril kl 11 toimub keskkonnaameti Kuressaare kontori saalis (Tallinna tn 22) loopealsete hooldamise teemaline infopäev kõigile huvilistele. Osalemissoovist palun teada anda 8. novembrini telefonil 53 341 577 või meiliaadressil piret.sepp@keskkonnaamet.ee.
Piret Sepp
keskkonnaameti maahoolduse spetsialist
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Taastaks parem inimesed
Üht äkki vaja taastada pärandkooslusi, mis kujunesid välja alles 100-200 aastat tagasi. Miks peame just sellist kooslust pärandkoosluseks? Miks me ei ürita taastada neid kooslusi, mis eksisteerisid 500 aastat tagasi. Miks 200 aastased kooslused need kõige õigemad on?
Kui täna on nn. pärandkoosluste asemele tekkinud metsad ehk uued looduslikud koosluse, mis pealegi inimeste poolt rajatud, kas siis peame vägisi ajaloo tagasi keerama. Kuusnõmmes raiuti maha looduskaitsealune keerdokkalise männi puistu nii, et silm ka ei pilkunud. Ja ainult selleks, et üks saaks oma lehma sinna ajada.
Kõige koomilisem on veel see, et kõik see jama toimub EL korraldusel ja nende raha eest. Kus juures on teada, et see trall kestab kokku kõigest 5 aastat (nüüd juba 4 aastat). Pärast seda , kui finantseerimine lõppeb, ei hoolda keegi enam neid pärandkooslusi.
95% hooldajatest on nn. “toetuse hooldajad”, kellel puudub igasugune ettevalmistus ja huvi looduses toimetamiseks. Kuna looduse karjest saavad ainult üksikud aru, siis kahjuks lastakse sellel jamal sündida. 10 aasta pärast kui praegused pärandkooslusega seotud puistud on hukkumisele määratud, kehitavad keskkonnaministeeriumi “spetsialistid” ainult õlgu. Umbes samuti nagu Ida-Virumaal, kus tuhamäelt raiuti 40 aasta vanune mets maha ja asuti puldoosriga mäge segi pöörama. Põhjus ka siin lihtne – toetus. EL andis raha, sõbral oli paar buldooserit ja töö läks lahti. Tulemuseks tekkis aga Eesti üks suuremaid ökokatastroofe. “Septsialist” aga kehitab õlgu – kes oskas seda ette näha. Teadlased nägid ette, hoiatasid aga kui raha silmade ees, siis ei peata miski. Selle jama eest peaks keegi vangis istuma aga võta näpust! Äkki sellegi kivi alt võiks leida parteide ebaseadusliku rahastamist!??
tore kui on veel loodusest hoolijaid. Kahju, et igasugu saast pidevalt pinnale kerkib. õnneks saaremaa on piisavalt tugev, et igasugu kehkenpükse paika panna.
samamoodi lollisti on nende nn. pärandobjektide nähtavaks tegemise toetamisega. Üks aasta makstakse natuke raha. Järgmine aasta ei tehta enam väljagi. Aga võsa kasvab igal aastal. Nagu suur vene impeerium NL, kus Tamsalu maaparandajad tiirustasid suurel vene impeeriumil. Üks aasta Karjalas, siis Kamtsatkal, siis Pihkvas ja viie aasta pärast mindi uuesti samale tuurile. Aga maaparandusest ei olnud tolku, nagu ei ole tolku ühekordsest kordategemisest. Kui ei ole raha, kui ei osata organiseerida. siis võivad need pärandobjektid tihedasse metsa jäädagi nii, et isegi kommar bao pru no ei leia enam üles.
Miks peab kadakaid maha võtma praegu kõige vihmasemal perioodil, tundub et asjaga oleks nagu mingi kiire taga. Minge vaadake mõnda hetkel taastamisel olevat loopealset. Leiate eest sügavad masinate rööpad ja iga paari meetri tagant tehtud lõkkeasemed. Millal see kõik ükskord taastub. Mis taimed seal siis enam säilivad kui peale tuleb lisaks suur sarveliste sõraliste kari. Miks kusagil sellest täpsemalt ei kirjuta, mis liiki taimi püütakse kaitsta.