Mis hea lapsele, see hea Eestile (3)

Mis hea lapsele, see hea EestileIga lapsevanem muretseb Eesti tuleviku pärast rohkem kui keskmine lasteta mees või naine. Laste tervis ja haridus on homse Eesti rahva tervis ja haridus. Laste toimetulek ja elurõõm on tuleviku Eesti elujõud ja õnn. Oma lastele paremat elu soovivad isad-emad panustavad seetõttu kõhklemata ka kogu Eesti paremaks muutmisse.

Kui tahame, et meie ühiskond, kultuur ja majandus oleksid jätkusuutlikud, et meie rahvas oleks tulevikus tervem, haritum ja õnnelikum, siis peame juba täna valima neid poliitikuid, kes lahendavad lastega peredele olulisi küsimusi. Me peame looma keskkonna, kus poliitikutel on möödapääsmatu lapsevanematele rohkem meeldida.

Mis mõttes populism?

Nii lihtne see ongi! Kui anname lapsevanematele kaalukama hääle, vähenevad probleemid lasteaedade, koolide, huviringidega, paraneb elukeskkonna turvalisus, suureneb lastesõbralikkus asutustes-ettevõtetes jne. Ma ei hakka kõiki neid elementaarseid tõdesid pikemalt ümber jutustama, neist on mu kolleegid IRL-st juba põhjalikult ja hästi kirjutanud. Ütlen lihtsalt: hääl lapsevanemale muudab paradigmat tulevikku vaatamise suunas, see on kõige universaalsem ja pikaajaliselt mõjukam samm meie rahva ja riigi säilimise kindlustamiseks.

Mu meelest on see sama loogiline kui see, et emaks loodud naise on loodus teinud ilusama, õrnema, hoolivama. Paraku otsitakse ka igasuguseid “argumente” lapsevanematele täiendava valijahääle andmise vastu.

Öeldakse, et see on populism. Mis mõttes? Et arvestab meie rahva huve ka tulevikus? Et ei meeldi poliitilistele vastastele, aga meeldib igale terve talupojamõistusega ja kodumaad armastavale eestlasele? Mõiste “populism” algset tähendust meenutades – see oli poliitika, mis arvestas mitte kitsa eliidi, vaid rahva huve laiemalt. Parafraseerides: kui see on populism, siis sellises populismis ma tahaksingi elada.

Öeldakse, et seda ei ole maailmas kuskil mujal varem tehtud. Ongi hea, et ei ole tehtud, seda kiiremini tuleb meil see samm astuda. Sarnaseid ettepanekuid on arutanud suuremate ja tugevamate riikide poliitikud, kuid suured laevad pööravad aeglaselt. Emapalka sellisel kujul polnud ju ka varem kuskil ja ometi oleme näinud, kuidas see on meie lastega perede elujärge parandanud. Just sellised tulevikku vaatavad lahendused suurendavad meie rahva jätkusuutlikkust ja parandavad läbilöögivõimet nii Euroopa Liidus kui ka kogu maailmas.

Öeldakse, see rikub võrdse hääleõiguse põhimõtet. Vastupidi, see just lõpetab ebaõigluse ja ebavõrdsuse. Paljudes kultuurides on abort surmapatt, lapsel on õigused juba enne sünnimomenti. Rääkimata ilmale tulnud ja rahvastikuregistrisse kantud kodanikust. Noore eest otsustab ja vastutab kuni teatud eani lapsevanem ning koos teadlikkuse kasvuga lähevad õigused ja ka vastutus noorele endale üle. Lapsevanem otsustab, mis lasteaeda ja kooli laps läheb, mis trennis käib ja mis huviringis. Miks ei peaks lapsevanem siis suutma pädevalt otsustada, milline vallavanem või haridusminister pakub tema lapse tulevikku arvestades kõige sobivamat tegevuskava?

Öeldakse, lapsevanemale lisahääle andmine ei ole tehniliselt teostatav. Kuidas ei ole? Meil on üks eesrindlikumaid e-riike, suudame valijate nimekirjadesse kanda ka lapsed ning neid esindavad vanemad. Ning anda lapsevanemale välja vastavalt rohkem hääletussedeleid.

Öeldakse, et pole, mille järgi otsustada, kumb vanem lapse eest hääletab. Otsustuse, kummale vanemale anda lapse hääl, teeksid vanemad lapse sünnitunnistuse kätte saamisel perekonnaseisuametis või vallasekretäri juures. Siis tehakse vastav märge ka elanike registrisse, mille alusel koostatakse valijate nimekirjad. Muidugi peaks seda olema hiljem võimalik vanemate nõusolekul muuta. Või seaduse alusel, näiteks ühe vanema lahkumisel kodakondsusest või teistel seaduses sätestatavatel juhtudel. Kui vanemad elavad lahus, siis hääletab lapse eest see vanem, kelle juures laps elab. Kui elab vanavanemate juures, hääletab vanaema või vanaisa.

Paljulapselised on mõistlikud

Öeldakse, et paljulapseliste perede vanemad võivad olla majanduslikult raskemas olukorras ja ehk seetõttu kergemini mõjutatavad. Mõne poliitiku sõnul koguni “piltlikult öeldes kahe-kolme euro eest” äraostetavad. Kahju, et leidub riigikogu liikmeid, kes oma rahvast nii mõtlevad.

Olen kindel, et paljulapseliste perede liikmed – mitte ainult vanemad, vaid ka lapsed – on igati mõistlikud inimesed ning võiksid paljudes küsimustes ministritelegi nõu anda. Kuidas nappide vahenditega tõhusamalt majandada, kuidas tulemuslikumalt koostööd teha, teistega arvestada, üksteisele toeks ja abiks olla. Usun, et paljulapselistes peredes arutatakse olulisemad sammud enne põhjalikult läbi ja tehakse siis kaalutletud otsus.

Kuid paljulapselisi perekondi on meie ühiskonnas kaduvväike hulk – kahjuks! Ja kui mõned vanemad ehk mõtlevadki liiga pragmaatiliselt, hääletavad nad ikka selle poolt, kes pakub paljulapselistele peredele rohkem. Mis ongi lõpuks ju eesmärk.

Öeldakse, et lapsevanemad ei hääleta teistest kodanikest erinevalt, mistõttu laste lisahääled jaguneksid erakondade vahel proportsionaalselt praeguste populaarsusreitingutega. See väide on kahekordselt eksitav.

Esiteks, praegu pole lapsevanemal ju olulist vahet, kas tema lapsele jätab huvialaringi toetuse maksmata üks või teine erakond. Seepärast teeb ta oma otsuse mõne järgmise, kuigi lapsevanema jaoks vähem olulise valimislubaduse alusel. Terviklikku visiooni tänastest lastest tulevaste riigijuhtide ja maksumaksjateni ei ole pidanud vajalikuks luua ükski partei.

Ning teiseks, kui tõesti kõik poliitilised jõud hakkavad üksmeelselt laste ja noorte tulevikku arvestavaid valimislubadusi andma, ongi ju eesmärk saavutatud – riigi ja rahva jaoks olulised sammud viiakse ellu sõltumata partei paiknemisest parem-vasak skaalal.

Kokkuvõtteks. Argumendid lapsevanematele laste eest täiendava valijahääle andmise vastu ei ole sisulised. Need tulenevad kõnelejate endi hirmudest või lühinägelikkusest. Või siis oma ahnusest, mis maalib hirmutava pildi seni käeulatuses olnud pudrujõgede ja rahamägede voolamisest lasteaedade poole. Tegelikult ei ole meil täna enam alternatiivi, riiki tuleb hakata juhtima, lähtudes tulevaste kodanike huvidest. Ja selleks peame usaldama samu inimesi, keda need tuleviku kodanikud isegi – lapsevanemaid.

Tõnis Palts
riigikogu liige, IRL

Print Friendly, PDF & Email