Traalimeeste võrku jäi iidne hiigelankur (8)

SUUR SAAK: Pühapäeval tõmbasid traallaeva Veere mehed merest välja 19. sajandist pärineva laevaankru. Kapten Kaido Tiit (fotol) pole varem nii vana asja merest välja püüdnud. Foto: Karl Hallik

Pühapäeval Mõntu sadamast räimepüügile suundunud kalalaeva Veere traalikaablitesse takerdus iidne ankur. Sadama omanik Mihkel Undrest soovib leiu sadamas auväärsele kohale vaatamiseks välja panna.

Undresti sõnul oli laev sadamast umbes tunnise sõiduaja kaugusel, kui 20 meetri sügavusel takerdus traalikaablitesse hiigelankur. Mehed nägid kurja vaeva, enne kui neil õnnestus ankur viimaks pardale vinnata.

Praegu sadamakail seisev vana ankur ootab muinsuskaitseekspertide hinnangut. Undrest ise usub, et tegu on vähemalt üle 100 aasta vanuse väga suure laevaankruga, mille ranniku lähedal tormivarjus olnud laev võis kaotada tugeva tuule tõttu. Sadamaomanik arvas, et pärast konserveerimist võiks uhke ankru vaatamiseks välja panna Mõntu sadamas.

Laevamehed, kes eilegi merel kala püüdsid, on veendunud, et kui kõnealune ankur oleks traali kinni jäänud, oleks võrk kindlasti ribadeks olnud. Õnneks takerdus ankur traali kaablitesse. Kuigi kolmemeetrise puidust tokiga ankru pardale vinnamisele kulus meestel ühtekokku poolteist tundi, ütles kapten Kaido Tiit, et seda tunnet tal küll kordagi ei tekkinud, et laseks ankrul merre tagasi vajuda. “Varem pole meile midagi nii vana võrkudesse sattunud,” oli kapten ootamatust leiust siiralt üllatunud. Tiit täpsustas, et ankur saadi kätte Abrukast lõunas Veiserahu piirkonnas.

Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor Rita Peirumaa ei osanud foto järgi ankru väärtust hinnata, kuid lubas, et tutvub sellega kindlasti kohapeal. “Tõenäoliselt tuleb korraldada ekspertiis, saamaks teada ankru vanust,” ütles Peirumaa, kelle sõnul otsustatakse ankru edasine eksponeerimiskoht olenevalt selle vanusest. Vaneminspektori sõnul huvitaks selline eksponaat nii meremuuseumi kui ka iga teist muuseumi. Samas ei välistanud ta ankru väljapanemist Mõntu sadamas.

Mereajaloolase Vello Mässi hinnangul on ankur pärit mõnelt 19. sajandi suuremalt purjelaevalt. Ankru päritolu on raske kindlaks teha, sest selliseid ankruid toodeti nende heade proportsioonide tõttu tema sõnul aastasadu. Markeeringuid ankru kaalu ja valmistamisaasta kohta võib Vello Mässi sõnul leida ankru säärelt, aga see on roostest kahjustunud. Mäss ütles, et ankur oli laevas nii-öelda käibematerjal – neid osteti ja kaotati, saadi sõjasaagiks jne. Konserveerida on nii suurt eset Vello Mässi arvates tülikas, aga mitte võimatu. Kindlasti peaks seda aga tegema spetsialist.