Veidi teistmoodi esimene

Veidi teistmoodi esimene

LAVA TAGA: Sander Sepp, Alar Truu, Sander Kahu ja Sandra Kahu võistluse ajal lavataguses ruumis imetabaseid ideid genereerimas. Foto: Pilvi Karu

Ilmselt kujutab enamik lauljahakatisi oma elu ette kusagil suurel laval staarina särades sätendavate kuulikeste all hulgalise hulluva publiku ees. Mina olen veidi teistmoodi.

Tulemused on näidanud, et vokaal-sed eeldused masside soovidele allumiseks on olemas, aga siiski valisin superstaari saate asemel hoopis Pärnus toimunud rahvusvahelise festivali Kuldleheke, mis loovutas ühe esikoha ka isehakanud saarlasele, mulle, 18-aastasele Sandra Kahule.

Jõuan Pärnusse paarkümmend minutit enne avamistseremooniat.

Haaran bussi pagasiruumist oma päevinäinud punase kohvri ja sean sammud Rüütli tänava poole. Unustasin eelnevalt küll vaadata, kus kohas Kunstide Maja täpselt asub, aga miski mu peas ütleb, et see Pühavaimu tänav on just kusagil siin kandis. Õnneks ma ei eksi – silt sirab kenasti vastu, pööran paremale, lohistan veel paarsada meetrit oma armsaid asjakesi ning kohale ma jõuangi.

Ei oskagi öelda, mis keeles nad siin majas õigupoolest räägivad, garderoobis askeldavad siiski eestlased. Lahked tädid võtavad minu “meeletu varanduse” hea meelega hoiule ning suunavad mind kitsast trepist üles. Jõuan lõpuks katusekorrusele  ja leian saali, imetabaselt tillukese rahvusvahelise konkursi jaoks.

Number 13

Olen siin üksi, aga loen siiski kokku ligi kümme tuttavat nägu mineviku seiklussaagadest. Avamine on kakskeelne, muide. Enne võistlust küsisid korraldajad minult ikka ja jälle sama küsimuse: “Kas sa avamisele ikka jõuad?” Algusest peale oli plaan jõuda, aga nüüd lõpuks saan ma ka aru, miks seda pidevalt päriti – iga võistleja peab endale loosiga esinemisjärjekorra võtma.

Viimase vanuserühma lauljana ootan oma õndsat hetke, et käärid kätte võtta ja puu küljest numbriga leheke lõigata, üsna kaua. Valin kolme numbrikandja vahel. Milline leht võtta, milline jätta? Võtan siis kõige kõrgemal asuva lehe ja saan numbri 13 – pole just eriti õnnetoov. Suur ebaõnn on juba seegi, et pean esinema eelviimasena.

Saateansamblile tähendab see muidugi õhtu raiskuminekut, aga ehk žüriile jään siiski meelde. Rahvusvaheline hindajate meeskond on iseenesest päris hirmuäratav. Naist, kes mu kõrval terve avamise aja on oma iPadis draakonimängu mänginud, tutvustatakse ühena neist asjatundjatest. Ehk olen liiga ennatlik järelduste tegemisega, aga kui ma ta pilti all stendil nägin, siis seal ta ka esinduslikkusega just eriti ei hiilanud.

Pärast avamist lähen alla, võtan oma jope, kohvri ning siis meenub tõsiasi – ma pole ennast kusagil veel registreerinudki, et olen kohal või kes ma üldse olen. Õnneks näen konkursi peakorraldajat. Valin sobiva momendi ning minu probleemid leiavad lahenduse.  Nüüd olen mingis Carmeni või Cristina või Carmellito hotellis. Oskaksin siit jala kesklinna minna küll, aga tagasi tulla ilmselt mitte. Olen täna õhtul parem “kodus”.

Ootamatu kurguvalu

Avastanud kurguvalu, tõttan esimese asjana, naasnud kohustuslikelt ringreisidelt välismaalastega, otse apteeki. “Palun mulle kõige tõhusam ravim kurguvalu vastu,” pöördun meeleheitliku palvega müüja poole. Midagi uut turule toodud siiski pole – vana hea “taruvaigususs”. “Toode Eesti loodusest! Taruvaigu-saialilletinktuur, aerosool. Loksuta tugevalt. Kasuta kuni 5 korda päevas,” kirjutavad asjatundjad.

Kell on 14.53, proov algab kell 19 – iga tunni aja tagant üks annus.

Mõjub. Kurk ei valuta. Helistab vend Sander Kahu. Hakkas just Viljandist sõitma, jõuab oma kümme minutit hiljem kui saarlased.  Jõuan vaevalt telefoni käest panna, kui juba helendavad ekraanil Pilvi Karu nimi ja telefoninumber. Olen õnnelik, lõpuks ometi saab mu üksindus läbi! Hotellitoas mul kaaslast pole. Turistid kohalikku keelt ei räägi ning kui üldse midagi ütlevad, siis hommikusöögilauas: “Do you know, where can i get some coffe?”

Proov sujub paremini kui osanuks arvata. Esimese täiskoosseisu õhtupooliku hinnangu tulemused selguvad juba vähem kui 24 tunni pärast. Jään proovis silma ühele Poola juhendajale, kes annab viimaseid näpunäiteid. Võtan seda kui kulda ning lähen rõõmsal meelel magama.

Laulmine on mu taruvaigust kurku siiski kurnanud ning hommikul tuleb sussutamine taas kasutusele võtta.

Šokk võidust

Ärkan täna jälle minuti varem kui plaanitud. Söön, pesen, kammin. Kell on 12. Võtan oma  15 435 asja, pakin need kohvrisse ning lähen oma kompsudega tuldud teed mööda tagasi.

Poisid on end õnneks kenasti riidesse pannud. Kitarrist Sander Sepp, bassist Sander Kahu ja rütmilise poole eest hoolitsev Alar Truu – kõik nad kannavad erinevalt minust kikilipsu. Koguneme lava taha, et minna ja pakkuda publikule üks meeldiv muusikaelamus. “Teeme seda lugu, nagu oleks see parim!”, kui tsiteerida Sander Seppa viimasest Kuressaares toimunud proovist.

Ootamine venib nii pikale, laulame erinevaid lugusid, mõtleme välja ekstreemseid variante, kuidas lugu viimasel hetkel veel paremaks teha, hoiame kaasvõistlejate tuju üleval ja lepime kokku ka väga tähtsa elemendi. Esinemise lõpul annab bassi-Sander märku ning poisid teevad koos kraapsu ja mina kummardan.

Esinemine läheb enam-vähem hästi. Eristun kõigist teistest ameerika staaride järeltulijatest, olles ainus osavõtja, kes kasutab mängides teist klaveritämbrit. Õige pea saabuvad ka tulemused. Pinget hoitakse üleval ikka viimseni. Kohad kuuendast teiseni on öeldud ning pulss on suhteliselt kiire. Vaatamata sellele tunnen, et pole ka midagi kaotanud, kui minu nime tänase õhtu jooksul välja ei hõigata.

Olen šokis, praegu on ilmselt veel vara rahvusvahelist esikohta oma tulemuste edetabelisse paigutada. Medal nagu iga teinegi küll, aga sellegipoolest olen veidi teistmoodi esimene. Ei pidanudki selleks püüdma olla keegi, piisas vaid siirast sõnumist, mänguoskusest ja killukesest lauluhäälest.

Print Friendly, PDF & Email