“Seenelkäik” ei ole lihtlabane komöödia

Seenevihm sabistamas vastu aknaklaasi – säärane seik ei ole just midagi erilist eestimaises sügises. Toomas Hussar on aga üritanud seda rusuvat ja halli sügisest meeleolu värskendada – 21. septembril esilinastus kodumaisele publikule tema uus koomiline thriller “Seenelkäik”, mis õige pea kuulutati välja ka kui Eesti selleaastane kandidaat, püüdmaks võõrkeelse filmi Oscarit.

“Seenelkäik” on nüüdseks kogunud erinevaid auhindu erinevatelt välismaistelt festivalidelt, näiteks kas või Karlovy Vary kõrgelt hinnatud filmifestival, mille võistlusprogrammi Hussari debüütfilm valiti.

“Seenelkäiku” peetakse ekslikult täiesti lihtlabaseks komöödiaks ning selle vastu vaielda ei ole otseselt mingit põhjust – naerupahvakuid kostis kinosaalis ju piisavalt ning isegi mina suhteliselt kriitilise pilguga vaatajana sain teatud hetkedel naerust silma märjaks.

Koomilise külje selles filmis kaalub siiski aga üle poliitiline satiir. Filmi peategelane Aadu Kägu (keda kehastab Raivo E. Tamm) on keskpärane tülpinud poliitik, kelle jaoks kujuneb üks tavaline retk koos oma naisega seenemetsa keeruliseks poliitiliseks labürindiks, kus tänu Rein Kotovi imelisele kaameratööle saab näha nii ängi kui ka siirast rõõmu elu seni vähetähtsate aspektide üle. Tegelaste vaatenurgast köitiski mind just eriliselt Kotovi kaameratöö abil loodud emotsioon.

Võtkem kas või sisuliselt vaat et olematu tähtsusega tegelane ehk poliitik Kägu naine Viivi – kaameratöö ja samas ka Elina Reinoldi suurepärase näitlejatöö tulemusena loodi temast aga sensuaalne prohvet, kes valgustas maailma oma naivistliku lihtsusega ning võib öelda, et suisa lihtsameelsusega.

Lisaks kaameratöö ja näitlejamängu sümbioosile oli eriti silmapaistev, aga vägagi erilisel moel käsitletud sümbolism – kui sümbolistlike teoste omaduseks on üldjuhul see, et kogu selle nii-öelda ridadevahelise sõnumiga tuuakse kultuuritarbijani mingisugune sõnum, siis Hussari filmis hakkab sümbolism jalutama oma rada.

Sümbolistlikust absurdist ongi arvatavasti parim näide müstiline seenetüdruk (keda kehastab Mari-Liis Lill), kes tuli ja oli, kellega seoti mitmed otsad, kuid selguseni ei jõutud.

Sarnase kergelt parodeeriva noodiga olid minu jaoks ka mitmed suhteliselt kaootilised ja juhuslikud kaadrid – kas või hetk, mil Raivo E. Tamme kehastatud Kägu lükkab hõredas metsatukas ümber ühe totaal-selt kuivanud puu. Säärane seik mõjub korraliku irooniana, kui arvestada sellega, et üheks eesti filmi (halvaks) omaduseks peetakse ülimõtlikke, paljutähenduslikke ning kohati tohutult igavaid pikki stseene.

Selleaastane eestimaine filmisügis on väga mitmekesine – mõnusa humoorika võrdlusena tõid Juur ja Kivirähk eelmise nädala “Olukorrast riigis” saates välja selle, et kui Soome saatis Oscarile kandideerima Oksaneni “Puhastuse” filmivariandi, mis räägib Eestist ja teatud osas ka siinsetest metsavendadest, siis eestlaste endi kandidaat “Seenelkäik” kujutab justkui mingit metsavenna vastandit, kas pole?

Üldiselt tuleb aga Hussarit kiita – erakordse detailitäpsusega tehtud filmi võib pidada justkui uue žanri algatajaks, žanriks võib lugeda aga lihtsustatult “Eesti”…

Kaspar Viilup

 

Print Friendly, PDF & Email