Tohter Virge Nemvalts: maalimine on minu jaoks vajadus (2)

Tohter Virge Nemvalts maalimine on minu jaoks vajadus

MAALIMINE KUI ÕNNEMÄNG: Akvarellmaali õnnestumine nõuab kiirust, head motiivi ja õigesti kokku segatud värve, teab Virge Nemvalts. Foto: Sander Ilvest

“Maalimine on otsekui teraapia,” leiab argielus Kuressaare haiglas endokrinoloogina töötav Virge Nemvalts, kes avas Ajamaja galeriis näituse oma akvarellidest läbi aegade. “See iseenda jaoks võetud aeg aitab suurepäraselt pingeid maandada.”

“Seda tähelepanu on minu jaoks juba liiga palju,” püüab dr Virge Nemvalts intervjuud soovivat ajakirjanikku ümber veenda. Viimaks jääb aga jutuajamisega nõusse. “Olen vilets keelduja – lõpuks ütlen ikka jah,” tõdeb ta.

Möödunud teisipäeval näituse avanud doktor Nemvalts iseloomustab väljapanekut sõnadega “natuke sahtlipõhjast kokku kraabitud”. “Mõnda tööd pole ma kunagi kuskil avalikult näidanud, mõni tuli alles raamida,” tähendas ta.

Maastikud, lilled, natüürmordid – kas need on teie meelisteemad?
Eks seda pea tegema, millest jõud üle käib. Võib-olla portree ja igasugused kompositsioonid meeldiksid ka, aga see on juba raskem ülesanne lahendada. Muidugi pakub maastiku- ja lillemaalide tegemine mulle suurt rõõmu.

Kas eelistate maalida natuurist, fotode või lausa mälu järgi?
Enamasti natuurist, sest mulle on tähtis selle hetke meeleolu. Kunstivooludest meeldib mulle impressionism ja seda tehakse ikka muljete põhjal. Ka välja tuleb mul pilt natuurist maalides paremini. Kui vahel püüan mälu järgi teha, jääb tulemus magedaks.

Kui kaua kunstiga tegelenud olete?
Nii kaua kui end mäletan, väga varasest lapsepõlvest peale. Kunagi seisin valiku ees, kas õppida kunsti või saada hoopis arstiks. Valisin arsti elukutse ja usun, et see valik ei olnud vale – maalida olen saanud ka arstitöö kõrvalt. Mine tea, kas oleksin kunstnikuna läbi löönud?

Millal valmis päris esimene maal, mis näitusele jõudis?
Raske öelda – ka koolipõlves jõudsid mu pildid näitusele. Tartu lastekunstikoolis käies ka. Tartu ülikooli kunstikabinetis tegutsedes sai näitustele pilte tehtud. Kui Saaremaale tulin, toimus pargi ääres asunud tolleaegses külanõukogus minu akvarell- ja pastellmaalide näitus. See oli enne kunstiklubi asutamist, vist aastal 1978.

Käesolev näitus Ajamajas koosneb akvarellidest. Kumba tehnikat eelistate – akvarelli või pastelli?
Need on nii erinevad. Praegu meeldib mulle rohkem akvarell. See on õnnemäng, nõuab kiiret tegutsemist, head motiivi, meeleolu, valgust. Ka see, et värvid oleks õigesti kokku segatud, on asja õnnestumiseks tähtis. Pastelli ja õlimaali saab parandada ja üle teha, aga akvarelli mitte. Akvarell kas tuleb või ei tule ja vahel on vaja teha kümme tükki enne, kui üks õnnestub nii, nagu tahtsin. Mul on olnud õnne saada õpetust akvarellist Aleksander Pilari käest. Käisime oma kunstiklubiga kunagi Kahtla laidudel maalimas. Pilar maalis ise ja juhendas meid. Mõned alustõed akvarelli kohta, mida ta õpetas, pean neid siiamaani silmas. Ka kunstiklubi laagrites on professionaalsed kunstnikud meid juhendanud. Eks ise olen ka üksjagu katsetanud.

Te olete maalinud kaugemaidki maastikke kui Eesti omad.
Ka praegusel näitusel on mul visandite seeria, mis on tehtud Santorini saartel Kreekas. Veetsime sel vulkaanilisel saarel Soome kunstnikega viis päeva. Seal oli nii eriline valgus, nii eriline meeleolu, mida ei ole võimalik tagantjärele, ka fotode järgi, pildile püüda. Olen küll üritanud, aga tulemus pole see. Soomes olen laagrites maalinud, Lätimaal.
Kohti, kus käinud olen ja kus maalida võiks, on väga palju. Kasvõi Prantsusmaal. Tänavu käisin Islandil, palju olen käinud Norras. Alati pole maalimiseks paraku aega jätkunud.

Kuidas igapäevatöö ja laulmise kõrval maalimiseks aega leiate?
Aega selleks on tõesti vähe, aga seda tuleb lihtsalt võtta. Näiteks suvel, puhkuse ajal. Alati ei õnnestu see aja võtmine mul ka siis. Vahel mõni muu asi maalimise tõttu kannatab – näiteks majapidamises (naerab).

Kui paljudel oma piltidel olete kujutanud Murikat, kus on teie suvekodu?
Murika on vist valdaval osal mu maalidest, ma ei teagi nende piltide arvu. Kõik kohad on justkui korduvalt läbi maalitud ja erinevate nurkade alt, aga seal on lihtsalt nii hea maalida.
Hommik ja õhtu on maalimiseks parimad ajad. Aastaaegadest meeldivad mulle sügis ja kevad, kui on värvi ja valgust. Üks selle näituse pilte on tehtud öösel kuu ja taskulambi valgel.

Kui kaugele teie pildid jõudnud on?
Olen kinkinud päris palju pilte. Ostetud on ka üksjagu. Eestimaal on mu pilte paljudes kohtades, aga ka Soome, Norrasse, Rootsi, Inglismaale, Ameerikasse on neid läinud.

Mida maalimine teile annab?
Eks see on aeg enda jaoks, vajadus teha. Maalides ma päris nii ei mõtle, et see aitab argipingeid maandada, aga seda ta suudab tõesti hästi.

 

Virge Nemvalts
Sündinud 1948. aastal Tartus. Ta on 1974. aastal lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna, elab Kuressaares ja töötab Kuressaare haiglas.
1978. aastal loodud Saaremaa kunstiklubi asutajaliige. Pälvinud Kuressaare linna kunstipreemia.
Nemvaltsi isiknäitused on toimunud Kuressaares, Pärnus ja Põltsamaal.
2007. aastal tunnustas Avatud Eesti Fond teda töö eest vaimupuudega noori inimesi koondava heategevusliku organisatsiooni Usk ja Valgus Eesti osakonna asutaja ja juhina. 2003. aastal anti talle Saaremaa aasta naise tiitel.

Print Friendly, PDF & Email