Ritale mõeldes (12)

 

Ritale mõeldes

Nii päikselist inimest kui Rita pole ma palju kohanud. Mäletan teda sellest ajast, kui ta veel päris noore inimesena Saaremaa lehte tööle tuli. Oli selline armas ja hakkaja, kes kinnitas, et tema tahab ajakirjanikuks saada.
Uuesti viis elu meid kokku juba aastate pärast Saarte Hääles. Rita oli vahepeal teinud tiiru mandril, töötanud mitmes lehetoimetuses, saanud neljakordseks emaks. Ja see, kui austavalt ja armastavalt ta alati oma kodust, abikaasast ja neljast lapsest kõneles, oli nii liigutavalt armas.
Toimetuses oli Rita minu jaoks ikka see inimene, kellega sai nõu pidada. Ja ta oligi jäänud selliseks, nagu ma teda aastate eest tundma õppisin. Tegi palju ja jõudis palju. Imetlesin tema pühendumist Kaitseliidu ja naiskodukaitse tegemistele. See oli ime, kuis ta otsekui muuseas algatas Saaremaa aasta ema ja aasta isa valimise… Ja vähe sellest – aasta ema sai kingiks ikka suure lapiteki, mille oli valmis õmmelnud Rita ise. Ja siis see sõdurpoistele sokikudumise kampaania! Sokke sai nii palju, et neid oli Rita töölaua kõrval kastide viisi.
Viimasel võidupäeval oli Rita see, kes võttis Eesti Vabariigi presidendilt vastu võidutule ja tõi Saaremaale. Vaatasin tseremoonia teleülekannet kodus. Hirmsasti sadas. Rita oli seal oma naiskodukaitsja vormis ja kõndis vapralt presidendi ette. Teades, missuguses seisus ta tegelikult sel ajal oli, poetasin pisara…
Aili Kokk

Rita oli alati töökas, sõbralik, südamest isamaaline ja… ei virisenud kunagi millegi üle. Kui siis ehk moepärast, ise selle üle talle omaselt itsitades. Ei kuulnud ma kordagi Ritat kurtmas ka viimasel paaril aastal. Rital oli erakordne elutahe, soov raskest haigusest üle olla ja sellest võitu saada. Kui Rita kartiski, siis välja ta seda ei näidanud.
Ritaga oli hea suhelda, ta oli laia silmaringiga ja tal oli alati iga asja kohta oma arvamus. Mäletan meie viimast põgusat vaidlust juulikuust. Rita küsis, et kas on ikka mõtet maal kehva interneti pärast nuriseda. Ja meenutas, et veel kümme aastat tagasi ei saanud Eesti Telefon Pihtla külla isegi lauatelefoni pandud, sest kui “puud lehte läksid, poleks niikuinii levi olnud”.
Ritale tegi muret hoopis kehv bussiliiklus. “Maal on ju internet olemas, aga inimene tahaks ju vahel füüsiliselt liikuda ja ma arvan sügavalt, et autojuhtimine ei ole minu põhiseaduslik kohustus,” ütles Rita ja mainis justkui muuseas, et ega ta julgeks vist sõita ka praeguses seisus. See oligi üks vähestest kordadest, mil ta haigust kui mõningast takistust nimetas.
Andres Sepp

Rita oli soe ja mõnus inimene, kes sai naljast aru ega peljanud ka enda kulul nalja teha. Rita oli huumoriga üle ka oma raskustest ja säilitas rõõmsameelsuse ka siis, kui ta juba väga haige oli. Oma rõõmsa olekuga aitas ta ka teisi samasuguste hädadega inimesi.
Andrus Peegel

Mäletan Ritat sellest ajast, kui läksin tööle Paldiskisse rahuoperatsioonide keskusse. Tollal oli seal palju saarlasi ja me lävisime omavahel tihedalt. Rita oli paljude kaitseväes korraldatud ürituste hing.
Olles ise Harju maakonna naiskodukaitse juht, ei istunud ta rahuvalvajate üritustel jõude – küll jooksis ringi mikrofoniga, aitas sõdurisuppi keeta või mida iganes. Ka kohaliku sõdurikodu ja ohvitseride kasiino jaoks nuputas ta huvitavaid üritusi välja.
Kui Rita perega Saaremaale tagasi kolis, muutus meie elu igavamaks. Minu viimane kohtumine Ritaga oli kuursaalis, kui ta Saaremaa naiskodukaitse juhi ameti maha pani. Oli palju lilli, kinke ja sooje tunnustavaid tänusõnu. Ega Ritat teisiti iseloomustada saagi, mis tahes tööd tegi ta alati hingega, andes endast parima.
Andrus Vaher

Ritat ei ole enam… Veel hiljuti, sõdurilaulude õhtul lossi hoovis me kohtusime üle hulga aja, vestlesime ja sa olid nii armsalt naerune nagu siis, kui me Meie Maas koos töötades mõnda kentsakat juhtumit arutasime. Kaamera kaelas, tegid sa tol õhtul kontserdil palju pilte, küllap ehk viimaseid.
Jään sind mäletama toimeka ja heatujulisena, naervate silmadega, milles oli nii palju soojust, kui rääkisid oma lastest, oma perest.
Elvi Vaher

Rita – päikseline naine ja imeline kolleeg. Alati vastutulelik ja heatahtlik. Inimene, kes kunagi ei suutnud öelda ei, kui temalt midagi paluti. Viimane kord suhtlesime 30. augustil meili teel, kui küsisin, kas tal on ehk laupäevase “Klõpsu” tarbeks mõnd pilti pakkuda. Pärisin ka tema tervise kohta ja ta vastas nii ritalikult optimistlikult: “Ära kurvasta mu pärast midagi, küll me hakkama saame! Eks minagi tahaks kangesti tööl olla ja kõike vanaviisi teha, aga no kui ikka vanajumalal on minuga teised plaanid – mis siis ikka teha…”
Ivika Laanet

Rita oli meie uudistetoa ema või toavanem, nagu ta naeru kihistades öelda tavatses. Nagu emad ikka, hoolitses ta meie kõigi eest ja tegi seda äraütlemata hästi. Märkas pisiasju ja oskas alati kõiges ja kõigis seda kõige-kõige ilusamat poolt näha.
Rita ei unustanud kunagi kellegi sünnipäeva. Mäletan, et esimesel aastal, kui olin Saarte Häälde tööle tulnud ja parasjagu oli mu sünnipäeva hommik, astus Rita me toa uksest sisse, endal nägu kavalalt naerul ja lipsukesega kimbuks seotud ülased peos. Varahommikul, vahetult enne tööle tulemist, oli ta oma kodu lähedal käinud ülaseid noppimas, et sünnipäevahommik uudistetoa pesamuna jaoks meeldejäävaks teha… Mõtlesin siis, et küll mul on ikka vedanud, et ma just siin, just selliste inimeste keskel töötada saan.
Jõuluootusajal käisid me uudistetoas alati päkapikud. Igal hommikul oli seejuures millegipärast just Rita kõige esimesena kohal, istus jälle kavala näoga oma töölaua taga ning kiitis, et näe me oleme jälle nii tublid olnud – igal laual oli komm või šokolaad tulijat ootamas!
Kui Rita juhtus keset lõunapausi aga kuskile poodi sisse astuma, tuli ta sealt alati tagasi nii, et vähemalt oma toa rahvale oli tal midagi kaasas. Oli see siis miski, mis põske pista, või hoopis miski, mida seljas kanda. Viimasel juhul ütles ta ikka: “Näe, ma mõtlesin, et see sobiks sulle nii hästi!”
Minu mõtteis jääb Rita alati kavalalt naeratama, sest ausalt öeldes ei olegi ma teda mitte kunagi naeratuseta näinud.
Kertu Kalmus

Läbi aastakümnete on Rita olnud minu jaoks tahtejõu ja pühendumise sümboliks. Ükskõik kui lootusetu mõni idee ka esialgu tundus, suutis Rita oma rahulikul ja järjekindlal moel oma mõtted ellu viia. Tänu Rita kirele maailma parandada on meie maakond rikkam mitmete ja mitmete algatuste poolest. Nelja lapse emana oskas ta end jagada kodu ja töö ja erakordselt elava ühiskondliku elu vahel. Ja kõige selle kõrval jäi tal veel jõudu olla hooliv kolleeg ja sõber.
Rita, sa ei kao, sa oled meiega.
Andku lähedastele jõudu teadmine, et teie kõrval on olnud erakordne inimene.
Kaie Rõõm-Laanet

Rita oli missioonitundega ajakirjanik. Sellist missioonitunnet jääb ajakirjanduses paraku järjest vähemaks. Tema jaoks ei olnud ajakirjanikuamet lihtsalt töö, ta tahtis, et tema lood muudaksid midagi paremaks. Oma tööd tehes ei vaadanud ta kunagi kella ega öelnud, et puhkepäeval ta kodust välja ei tule.
Tean seda, sest tunnen Ritat juba 1993. aastast, kui kohtusime toonases Oma Saare toimetuses. Rita oli siis just oma ajakirjanikuteed alustamas. Pärast Oma Saart töötas Rita aastaid mandril – ajalehes Harjumaa, Paldiski linnalehes, Postimehes, Õhtulehes. Kodusaarele tagasi tulles aga Kuressaare Sõnumites, Meie Maas ja nüüd juba viis aastat Saarte Hääles.
On sümboolne, et tema viimaseid lugusid oli Eesti taasiseseisvumise puhul Kuressaare linnuse hoovis toimunud isamaaliste laulude laulmisest pealkirjaga “Vaba rahvas laulis lossihoovis”. Sest ISAMAA oli Rita suurim missioon.
Veel raskesti haigena saatis ta meile kodust oma kirjutisi ja juhtkirju, muretsedes mitte enda, vaid selle pärast, kuidas meie toimetuses hakkama saame. Hinge jääb kriipima tema viimaseid kirju mulle, kus ta palub andeks, et ta nüüd mõnda aega kirjutada ei jõua…
Merike Pitk

Millal Ritaga esimest korda kohtusin, ei mäletagi enam. See võis olla siis, kui ta oma noorimat last ootas. Ilmselt aga varem.
Olime kolleegid Meie Maas, üksvahe koguni toakaaslased.
Eredalt on meeles, kuidas Rita tuli näost särades linna pealt ja näitas oma järjekordset “saaki” – imearmsat pisitüdrukule mõeldud kleidikest. “Vaata, mis maa (just nii ta ütles: “maa”) oma lapsele sain!”
Mitu aastat hiljem – Ritaga me siis koos enam ei töötanud ja polnud ka tükk aega trehvanud – saabus üks teine kolleeg, Irina, ootamatult mu koduõuele ja tõstis minu üllatuseks auto pagasiruumist maha mitu tohutut kilekotitäit lasterõivaid ja -jalanõusid, teatades: “Rita saatis.”
“Arvasin, et ehk sul läheb vaja, sul ju ka väike tüdruk majas,” ütles ootamatu kingituse teinud Rita ise, kui teda saadu eest tänasin. “Mis need riided mul ikka niisama seisavad.”
Tüdrukuid on mul nüüd kaks. Ja Rita saadetud rõivad on meie peres endiselt käigus. Nii mõnigi neist selline, mida ise vist teistele anda ei raatsiks…
Aitäh Sulle, Rita, kes Sa olid üks lahkemaid ja abivalmimaid inimesi, keda tean. Aitäh, et mul oli võimalus Sind kohata.
Monika Puutsa

Oli kord… Esimesena meenub kunagi lehetoimetuse uksest sisse astunud selline suurte silmadega naljakas noor neiu, kes fännas Ivo Linnat ja tahtis väga saada ajakirjanikuks.
Paljud ju tahavad, aga Rita saigi. Tänu oma sihikindlusele, visadusele ja vääramatule optimismile. Sest seda ta oli, optimist, selline helge inimene, naerusuine ja heatujuline, ikka valmis aitama, sõbrakätt ulatama, nõu andma sellele, kes seda vajas.
Rita armastas elu ja oskas elada – täiel rinnal, himukalt ja innukalt, andes end sellele, mida tähtsaks ja kalliks pidas, täielikult, südame ja hingega.
Aitäh Sulle, Rita, et olid selline, nagu Sa olid, sest Sinu kõrval oli soe ja hea olla.
Ragna Malm

Paned silmad kinni ja meenutad. Nagu oleksid filmis. Koos Ritaga. Pildid jooksevad katkematu reana silme eest läbi. See on hea film. See film räägib Armastusest. Armastusest oma pere vastu. Armastusest oma kaasteeliste vastu. Armastusest oma ameti vastu. Armastusest õigluse vastu. Armastusest Isamaa vastu.
Ei tea miks, aga tundub, et just see viimane on selle filmi kõige tähtsam joon. Ma pean ausalt tunnistama, et ei tea oma tutvusringkonnast ühtegi inimest, kes armastaks oma isamaad nii, nagu tegi seda Rita. Väärikalt. Tahtekindlalt. Tema tegemistest kumas see alati läbi.
Ma kutsusin teda ikka omavahel aasides sõjameheks. Tema andis itsitades vastu, et ma pean veel kõvasti vaeva nägema, et ma oma ordeni kätte saaksin. Aga enam ma ei taha seda ordenit. Minu ordeniks on see, et sain koos Ritaga töötada ja temaga suhelda.
Iga film saab ükskord otsa. Mõni kurvemalt, mõni rõõmsamalt. Selle filmi lõpp ei ole kurb. Sest peategelane ei ole kuskile kadunud. Viimases kaadris ta lihtsalt läheb. Läheb oma salli lehvides kuskile mujale, et oma asja edasi ajada. Ja ma ei imestaks, kui ta varsti Ivan Oravaga koos kuskil välja ilmuks. Nali. Ta saaks sellest aru.
Raul Vinni

Rita oli inimene, kelle kirjeldamiseks on raske sõnu leida. Side meie vahel tekkis kohe tutvuse alguses, 20 aastat tagasi, kui mu elus oli üks kõige raskemaid aegu. Rita lihtsalt tuli igal õhtul mulle külla… me ei rääkinud omavahel midagi, ta istus või keetis teed ehk oli lihtsalt kohal. Olemas juhuks, kui minul peaks tulema tahtmine rääkida või kellegi õla najal nutta.
Palju aastaid hiljem, kui see mulle meenus, taipasin teda selle eest tänada ja julgesin uurida, kust võttis ta omal ajal teadmise ja oskuse mind – toona tema jaoks praktiliselt võõrast inimest – nii toetada. Rita ütles, et tegi lihtsalt seda, mida süda käskis.
Täpselt nii on ta ajanud kõiki oma asju, teinud kõike nii, nagu süda käsib. Olgu selleks siis laste kasvatamine, tööl artikli kirjutamine või riikliku tähtsusega ülesande organiseerimine. Ma ei mäleta, et ta oleks virisenud või öelnud, et ei saa.
“Mis mõttes ei oska? Ma tean, et sa oskad, sa ei ole lihtsalt proovinud,” naeris ta julgustavalt, kui ma tema juures oma elu esimese lapiteki motiive üritasin ritta seada.
Samamoodi on Rita mind suunanud ka ajakirjaniku töös. Õigemini, tänu temale ma üldse ajakirjandusse tööle sattusin.
Ma ei tunne ühtki teist temasarnast inimest, eesti keeles ei ole sõnu, et öelda, mida ta mulle tähendas.
Evely Aavik

Nii palju lund, kui oli 2009. aasta jõulude eel ja ajal, pole Saaremaal sellel sajandil varem olnud. Ei tea, kas Rita sai idee külmast lumerikkast talvest või kes teab kust, aga suurepärase mõttega ta välja tuli, kutsudes saarlasi oma maakonnast aega teenima läinud sõdurpoistele jõuludeks sokke kuduma. Üleskutsest võeti hoobilt tuld. Kohe pärast selle avaldamist Oma Saares ja Kadi raadios hakati lehe toimetusse sokipaare tooma. Kõik sokid olid südamesoojusega kootud – ilusad, pehmed ja mustrilised. Mõnegi paari sisse oli poetatud šokolaaditahvel.
Rita säras õnnest. Toimetusetoas täitusid pappkastid sokkidega. Sama aasta jõululaupäeval läks Rita lugu sokikudumisest Eesti Raadio vahendusel saates “Lõpp hea, kõik hea” kuulajaile üle Eesti. Oma tarmukuse ja initsiatiiviga nakatas ta naisi samamoodi tegutsema nii Rakveres kui Paides, Viljandis, Pärnus ja mujalgi.
Nüüdseks on sõduripoistele sokke kingitud juba kolmel aastal.
Aare Laine

Jään Ritat mäletama kui armast, südamlikku, alati positiivset ja elurõõmsat kolleegi. Ta oli uskumatult tubli, võideldes raske haigusega. Kui tundus, et ta enam ei jõua, siis Rita jõudis ikkagi kõigest hoolimata. Ta tegi kõigile väga palju head ja aitas alati, seejuures jõudis olla väga hea abikaasa ja suurepärane ema lastele.
Aitäh sulle, Rita, et sain töötada koos sinuga.
Jääd alati minu südamesse.
Ülle Tiit

Print Friendly, PDF & Email