Mahamüüdud saar (16)

Mahamüüdud saarSeda lugu ajendas kirja panema sakslaste värske dokumentaalfilm Sylti saarest (Johannes Höflich ja Jo Angerer “Sylt – Ausverkauf einer Insel”, 2012, Saksamaa avalik-õiguslik telekanal WDR.

http://www.wdr.de/tv/diestory/sendungsbeitraege/2012/0813/sylt.jsp), mis on Saksamaa suuruselt neljas saar. Nähtu oli sedavõrd vapustav, et pani küsima, kas selline areng võiks ähvardada ka Saaremaad? Või meie teisi saari? Loodetavasti mitte, sest Eestis puudub võrreldav jõuka elanikkonna mass.
Teisalt oleme maailmale avatud, mis on loomulik ja vältimatu. Kas areng toob kaasa plusse või miinuseid, sõltub suuresti regionaalpoliitikast.

Pindalalt Vormsiga (93 km²) võrreldav Sylt (99 km²) paikneb Põhjameres, kuni 16 km kaugusel rannikust. Pikka ja kitsast
saart ühendab mandriga veidi enam kui 11 km pikkune raudteetamm, mille kaudu toimuv rongiliiklus on peamine ühendus saarega. Ka autod tuuakse saarele autorongidega, mis suvel liiguvad pooletunniste intervallidega. Lisaks kurseerivad praamlaevad ja saarel on oma lennujaam.

Talvel muutub “surnud saareks”

Põhja-lõuna suunas “soolikana” välja venitatud saarel on elanikke 20 000 ringis, mõne aasta pärast eeldatavalt vaid pool sellest. Eestimaa mõistes kõlab see ülitiheda asustusena, Saksamaa 81 miljoni juures on lugu teine. Juba praegu nimetatakse talvist Sylti “surnud saareks”.
Kunagi oli elu sel liivadüünidest koosneval, pea metsatul ja õrna taimkattega saarel nagu elu saartel ikka, kulgedes vaikselt ja omas rütmis. Kõik tundsid kõiki, rookatustega majakeste korstnatest tõusis aasta läbi suitsu ja seltsielu oli vilgas.

Nüüdseks on kõik muutunud. Protsess, mis on saare sisuliselt sandistanud, algas 1970. aastate turismibuumiga. Umbes 40 km pikkune lai liivarand, mis sest, et mitte just vahemerelise kliimaga, oli mandri rahvale piisavaks ahvatluseks. Õige pea kujunes Sylt paigaks, kuhu kogunesid Saksamaa “rikkad ja ilusad”. Kasvas nõudlus suvevillade ja -korterite järele ning
saarlased hakkasid oma maju ja krunte müüma. Arendajad lammutasid senised majad maha, ehitasid luksusvillad asemele ja müüsid need “suvesaarlastele” ülikallite hindadega edasi. Nõudlus lubas küsida kosmilisi hindu ja lubab siiani. Krundi ruutmeetri hind algab 5000 eurost ning villa eest makstakse kuni 10 miljonit.

Areng, millele Sylti põliselanikud oma maade-majade ohjeldamatu müügiga aluse panid, on kujunenud nende endi jaoks pöördumatuks. Saarlaste järeltulijad, kelle majad-krundid müüdud, ei suuda riigi rikkamate ostujõuga võistelda.
Kortermaju saarel praktiliselt ei ole ja need vähesed, mis kunagi sõjaväeosadest jäänud või sotsiaalkorras ehitatud, ei suuda nõudlust katta. Viimase viie aastaga on hinnad tõusnud 50%. Seda ka üüripindadel, mida kasutab “lihtrahvas”, st puhkajaid teenindav personal.
See-eest asub Syltil Saksamaa kalleimate kruntidega tänav, siin tegutseb rohkem kinnisvaramaaklereid kui mõnes suurlinnas ning hinnad ületavad isegi jõukas Münchenis makstava. Kõige drastilisem näide on 800 eurot üüri kuus
7 m² suuruse elektrita toa eest. Ka vohavast hallitusest haaratud keldri- ja pööningukambrid on elamispinnana käigus, vagun-elamutest rääkimata. Ebaseaduslik küll, aga paraku reaalsus, pealegi levinud… Nähes seda teleriekraanil, ei tahaks oma silmi uskuda! Tegu on ju Euroopa ühe arenenuma riigiga! Kuidas on see võimalik?

Mõistetavalt ei taha põlisasukad kodusaarelt lahkuda, leppides eluruumiga, mis saadaval. Pinda vajavad ka mandrilt tulevad hooajatöölised. Nii elatakse lootuses, et ehk leitakse kunagi mõistliku hinnaga elamispind. Esialgu kasvab saarele jäänute hulgas vaid vaesus ning supiköökides käivad juba päris tavalised perekonnad, et jätta raha üüri jaoks.

Põlisasukate seas kasvab vaesus

Saarel jääb elule alla aina enam rahvast. Uusasukaiks on ülirikkad “suvesaarlased”, kes näevad hinnatud suvituspiirkonnas head investeerimisvõimalust. Ka rajatav eliitkool on investeering. Tasu koha eest (2500 eurot) õpilase kohta kuus ületab riigi keskmise kuupalga…

Kohalikke lapsi veab minibuss saare ühte vähestest järelejäänud koolidest. Ka poed ja ettevõtted panevad järjest uksi kinni ning omanikud kolivad mandrile. Kuigi ei taha. Parata pole midagi, sest tööd on vaid suvehooajal. Talvel on külad tühjad. Üksikud, kes veel saarele jäänud, ei suuda kohalikku ettevõtlust aastaringi toita. Saarega ollakse seotud vaid suvekuudel, mil kuni 6000 endist saarlast sõidab igal hommikul rongiga mandrilt saarele tööle ja õhtul tagasi.

Kuid siingi on “väike” probleem – tipptundidel on saare ja mandri vahel liikuvad rongid nii puupüsti täis, et tihtipeale jääb pool reisijaist perroonile maha. Kibekiirel hooajal see tööandjale mõistagi ei meeldi ja nii tuleb tõusta veelgi varem, et jõuda veelgi varasemale rongile või oodata õhtul hilisemat, unistades istekohast…

Mida sellest loost järeldada? Päris kindlasti mitte seda, et turism on “halb”. Turism ei ole hea ega halb, vaid üks paljudest majandusharudest. Pealegi väga laiahaardeline majandusharu, mis annab tööd lennu- ja laevakompaniidest taksojuhini, muude kaupade-teenuste müüjatest rääkimata. Lisaks on puhkemajandusel võrreldes teiste majandusharudega oma väga spetsiifiline aspekt. Nimelt on turism hariv, emotsionaalselt ja füüsiliselt arendav ning rahvusvahelise suhtlemise seisukohalt vältimatult vajalik. Ja me kõik oleme selles majandusharus osalised. Alustades või külaskäigust naabervalda.

Kuidas siis ikkagi on võimalik sedavõrd drastiline areng Syltil, kui samas on küllalt paiku, kus turism on toonud õitsengu, kohalike elu hukutamata? Samas, kes meist poleks kuulnud või kasutanud lauset “Turistid on hinnad lakke ajanud.”?
Ühelt poolt mõistetav, et lühikese hooajaga on vaja võtta aasta teenistus, teisalt ei suuda kohalik sellise hinnataseme juures jõukamate suvekülalistega enam võistelda. Ei Syltil, Kuressaares ega Tallinnas.

Nii nagu üks majandusharu tekitab liigset lärmi, teine kahjulikke jäätmeid, nii on ka turismil-puhkemajandusel oma kõrvalmõjud. Neid tasub teada, analüüsida ja arvesse võtta. Pealegi – päris kindlasti on parem õppida pigem teiste kui oma vigadest.

Hanna Miller
vabakutseline tõlkija ja ajakirjanik, reisiraamatute autor

Print Friendly, PDF & Email