Kõne Iffile

Täna räägime Iffiga alanud telehooajast ning telekavaatamisest, raadiokuulamisest ja üldse ilmaeluga kursis olemisest.


Ega ma sellest alanud telehooajast eriti midagi tea – olen üsna juhuslik telekavaataja. Minu vaekauss kaldub ikka raamatute lugemise poole. Pealegi toimetan, kuni valge on, õues.

Õhtuti püüan siiski vaadata uudiseid, vahel mõnda filmi või sarja. Olen kriminaalsarjade austaja – “CSI-d”, “Mentalist”, muidugi “Hercule Poirot”, mõnikord ka “Kättemaksukontor” – need ma vaatan ikka ära, ja kui on mõni huvitav kontsert, siis seda vaatan ka. Minu lemmikud on looduse- ja ajalooteemalised dokfilmid. Selles mõttes on telekas hea sõber ja võimalus ennast arendada.

Praegu, hooaja alguses, ootan neid laialt reklaamitud uusi sarju ja vanade uusi osasid. Ootad ära, vaatad, kas meeldib, ja siis kas jääd patrioodiks või mitte.
Mul on hea meel, et algab jälle “Kuldvillak”. Olen seal kunagi ka ise osalenud ja võitsin sealt nii palju raha, et ostsin naisele õmblusmasina. Eks see “Kuldvillak” on ka välismaa formaat ja pisut häiris see, et pead tingimata vastama: “Mis on…” või “Kes on…” vormis. Aga ootan “Kuldvillakust” palju, sest mulle mälumängud meeldivad.

Tõsi küll, sellistesse mälumängudesse nagu “Rahaauk”, ma nii hästi ei suhtu. Seal võib olla küll väga häid küsimusi, aga see tohutu venitamine ja see, et kõige tähtsam on raha, tüütab ära. Pigem tegi mulle rõõmu Rohke Debelaki juhitud “Eesti mäng” – lihtsad küsimused, aga tempo ja heatujulisus tõid meelde vanad ilusad viktoriinide ajad. Sellele mängule annan kohe kümme punkti.

Ise teen alanud hooajal kaasa koolinoorte looduseteemalises televiktoriinis. Olen seal varem žüriis istunud, aga sel aastal paluti mind saatejuhiks. Salvestused hakkavad pihta oktoobris. Kuna olen mälumängude patrioot, nõustusin igasuguste kahtlusteta.

Ka raadios löön mälumängusaadetes kaasa. Raadiosaateid on mul olnud kaks juba aastaid – olen juba viisteist-kuusteist aastat olnud “Mnemoturniiri” meeskonna liige ja käivitus ka “Miniturniir”, mille saatejuht ma olen. Septembrikuu saated on juba valmis. See saade, mida esialgu planeeriti pooleks aastaks, on osutunud väga menukaks – läheb juba üheksas hooaeg. Meil on kooliõpilaste võistkonnad endast peaaegu kevadeni teada andnud. Olen selle saate üle õnnelik, sest mulle meeldib lastega töötada ja kuulajad on selle saate hästi vastu võtnud.

Nii raadio kui ka tele koha pealt üritan end uudistega ikka kursis hoida. Seda aga, et istuksin päevad läbi televiisori ees, ei ole. No eks inimesi ole ju igasuguseid ja neid telekavahtimise hulle on ju ka.

Mina leian, et kõigega ei pea kursis olema. Ma ei ole virtuaalse maailma liige. Mõni on imestanud, et ma ei säutsu Twitteris ja mul pole ka Facebooki kontot ja nii edasi. Kes tahab, võib ju arvata, et olen üks elust maha jäänud penskar, aga ma saan ilma nendeta hakkama. Arvan, et kõike informatsiooni, mida tänapäeval väga tihe ja ennast peale pressiv meedia pakub, pole inimesel vaja. Kui kas või see Superstaari-saade lõpeb ja ma ei ole seda vaatama sattunud – küll ma selle uue superstaari nime ikka teada saan.

Print Friendly, PDF & Email