Ilma näinud saarlanna juurutab Pöide vallas loodussäästlikku potipõllundust (16)

Ilma näinud saarlanna juurutab Pöide vallas loodussäästlikku potipõllundust

KARTUL HEINA ALT: Reelika Saabas kasvatab kartulit moodsaid ökotrende järgides. Pildil koos oma tütre Iris Reidlaga. Foto: Sander Ilvest

Reelika Saabas on pärast aastatepikkusi rännakuid Euroopas ja elu ökokommuunis tagasi isakodus Aasa talus ja juurutab looduslähedast potipõllundust.

“Olen mürkide ja kemikaalide vastane. Neid ma enam mingil juhul siin ei kasuta,” räägib 2010. aastal ilmarännakutelt koos elukaaslasega sünnikoju naasnud Aardla küla Aasa talu perenaine Reelika Saabas, kelle isa Uno Saabas oli taasiseseisvumise järel Saaremaa üks esimesi talunikke. “Minu stiil on see, et ma panen papid maha ja heina sinna peale. Keemilise väetise asemel on mul lambasõnnik.”

28-aastane Reelika jutustab, et kodust lahkus ta juba 14-aastaselt, kui läks õppima Saaremaa ühisgümnaasiumisse, järgnes Räpina aianduskool vaheldumisi töö ja rännakutega Lõuna-Euroopas ja Islandil. Koolis maastikuehituse eriala omandanud Reelika eelistas varanatukese kogumise asemel ringi rännata ja silmaringi laiendada.
Loodud sidemed ja tutvused andsid endast märku ka selle nädala algul Saarte Hääle külaskäigu ajal, kui Aasa talus olid öömajal kirju väikebussiga saabunud austerlased.

Väike segadus käib asja juurde

Reelika Pöide vallas Aardla külas asuva talu aiamaa ei kuulu väljanägemise järgi otsustades ilmselt mitte kõige virgematele inimestele. Lopsakas rohi ümberringi on niitmata, aias kasvuhoone juures askeldavad kanad ja viljapuude all on keti otsas kaks kitse.

Tõsi, viljapuude alused on kitsed rohust puhtaks söönud, aga ökoloogiliste viljelusvõtetega haritud kartulimaa näeb välja, nagu oleks seal keegi heinapalli laiali laotanud, ei varsi ega vagusid.

Kartulimugul pannakse Aasa talu põllulapil kasvama lambasõnnikuga rikastatud rohumaale laotatud papitükkidele. Kaupluse tagant korjatud papitükkide eesmärk on pärssida umbrohu kasvu keemiat kasutamata. Umbrohi ei saa valgust ja hävib ning põllumees pääseb tüütust rohimistööst. Kui papp ära kõduneb, jõuab kartul võtta toitaineid ka mullast.
Et kartul palja maa peale valguse kätte ei jääks, katab Reelika mugulad heinaga. Heinale visatakse vahel peale kanasõnnikugraanuleid ja kartul kasvab hästi. Samamoodi kasvavad Aasa talus ka suvekõrvitsad. Väikeselt põllulapilt sai ökopõllupidaja möödunud aastal kaks aiakärutäit kartulit, kuid pere äratoitmiseks tuli kartulit siiski juurde osta.
Reelika Saabas on rahuliku jutuga ja eneseteadlik, kuigi saarlase argimõistusele mõjuvad tema futuristlikud arusaamad elamisest ja keskkonnast pigem nagu posimine või hoopistükkis snobism.

Põhitõed põllupidamiseks, aga võib-olla ka eluks laiemalt ammutab Reelika permakultuurist. See on loodusseadusi järgiv elustiil, millest on viimasel ajal ka Eestis kõneldud. Reelika sõnul on tema teadmised permakultuurist praegu veel kasinad, uusi teadmisi moodsast maailmavaatest omandab ta samm-sammult ja siis katsetab.
“Eks see permakultuur ongi jälgimine – tuleb vaadata, kuidas süsteemid toimivad. Mina olen sellest nii aru saanud, aga mul on veel päris pikk maa, et see päriselt omandada,” räägib ta.

Permakultuurist innustus Reelika 2009. aastal Hollandis, kus ta suurema osa aastast elas koos elukaaslase Miko Reidlaga mahepõllundusele orienteeritud poolspirituaalses kommuunis. Kommuuni loonud mees olnud üsna rikas inimene, aga enamik tema kantud rõivastest pärines kuskilt prügikastide juurest ja ringi käis ta auklikes sokkides. Põllumajandusfarmis loodud ökokülas oli kümmekond püsielanikku erinevaist paigust ja vabatahtlikke.
“Mõned elasid seal jurtades, meie mehega elasime autokaravanis,” räägib Reelika Saabas, kelle sõnul läks kogu kommuuni toodang selle liikmete oma tarbeks. Raha teenis kommuun riigi toetusega, pakkudes läbipõlenud karjääriinimestele ulualust ja tegevust.

Reelika on nõus, et tema aed pole väljanägemiselt just ilumeele musternäidis, kuid Hollandi kommuunis oli aed veel tunduvalt vähem hooldatud. “Nemad ei niitnud isegi muru, mina ikka vahepeal niidan õue pealt,” märgib ökonaine Reelika. “Kommuunielanike jaoks on oluline ka see, kui palju sa muruniiduki sisse pead bensiini panema,” selgitab ta.

Kasvuhoone kasvatab tomateid Pädaste mõisale

Sel kevadel valmis Aasta talus kasvuhoone, kus kasvatatakse looduslähedasi põhimõtteid järgides tomateid. “Mu mees töötab seal, seega on hea lihtne neile saata,” räägib Reelika, kes korjab Muhus asuvale eliitrestoranile kookide tegemiseks ka musti sõstraid ja metsa alt metsvaarikaid. “Rabarbereid olen neile müünud ja natuke tegin neile ka heina mingite spaatoimingute jaoks.”

Heiferi fondi kaudu tõi pere möödunud aastal Hiiumaalt kümme lammast, kellest kaks olid nii metsikud, et jooksid ära. Vaikselt edasi arenedes võiks lambakarja suurus ühel heal päeval küündida saja loomani.

Aiamaal puudealuste eest hoolitsevad kaks kitse sai Reelika sünnipäevakingiks, kuid sõstrapõõsastega maiustanud kitseemandatest tahab ta siiski lahti saada.
“Ma ei taha ennast nii kinni panna, et ma neid siin lüpsma hakkaksin. Mulle meeldib vahepeal ka ära käia, aga lüpsma peaks ju iga päev,” põhjendab ta.

Print Friendly, PDF & Email