Saarelised meretarkused ja meie kogukond (7)

Artiklis “Maakonna tulevik – meretarkus ja tugev kogukond” (SH 31.07) kirjutatu ning esitatud muremõtted ja ettepanekud ja üleskutse kaasa rääkida maakonna tulevikuvisiooni kujundamisel ja hakkama saamisel muutuvas ajas väärivad tunnustust. Elame saartel (saarel) ja meid ümbritseb meri, mis mõjutab meid kõiki ühel või teisel viisil, kas elukoha ja ameti tõttu või vanemate-vanavanemate tegemiste kaudu.

Meil kui merest ümbritsetud inimestel peaks ju olema kujunenud ka koostegemise vaim. Mida tähendab meretarkus, mis saarlastel põlvest põlve mitmel erineval moel kaasa antud peaks olema?

Kaduvad oskused

Mereleksikon ütleb, et see on igapäevases meremeheelus sajandite vältel omandatud teadmised ja kogemused, mis kergendavad elu laeval ja mida kasutati ajuti ka hilisemas kuivamaaelus. Need teadmised-kogemused hõlmavad igapäevatöö oskusi, toitumist, mereandide kasutamist toiduks, erinevate toiduainete ja joogivee säilitamist, tervishoidu ja ilmaennustamist. Tabavalt kirja pandud. Täna küsime aga, kas see kõik nõnda ikka on ja kuhu need ammused oskused, tarkused kaduma kipuvad.

Mereharidus? Mereakadeemiat ei pea kohe Saaremaale tooma. Enne kui akadeemiani jõuda, tuleb üle vaadata saarte põhikoolide õppeprogrammid ja neid täiendada. Praegu on merega seonduva õpe üsna puudulik, rääkimata praktilisest tegevusest just põhikoolis. Aga just põhikooliealisel noorel kujunevad välja huvid, kiindumused, tahtmised, unistused, millest lähtuvalt tehakse otsused elukutse valiku osas ja edasiõppimiseks.

Aastaid on tänuväärset mereõpet noortele andnud Saaremaa merispordi selts, mis on kindlasti aidanud poistel tublideks meesteks sirguda, hakkama saada, langetada iseseisvaid otsuseid ja teha valikuid oma elutee jaoks.
MTÜ Saarte Kalandus kaudu on aga välja pakutud mitmesuguseid rahalisi võimalusi piirkondade sadamate-randumiskohtade projektipõhiselt korda tegemiseks.

Peamine on aga aktiivsete ja ettevõtlike inimeste tahe muuta kordatehtud ja ka korras hoitud sadamad piirkondade tõmbekeskusteks. Just sadamatest peaksid kujunema kesksed kohad, kus saaks tegeleda mereharrastustega, õppida ujuma, sõudma ja omandada kalamehe-, kala käitlemise või paadiehitamise tarkusi. Arvatavasti see kerge olema ei saa.
Läinud aasta merepäevade raames välja käidud nn rahvapurjeka-idee on suurepärane. Kui kord valmib ehituseks sobiv projekt, ei maksaks seda ainult paadiehitusfirmadele pakkuda, vaid kutsuda purjekat ehitama kõiki soovijaid-huvilisi erinevates paikades ja kogukondades. Nii nagu ehitati meie randades kunagi suuri purjelaevu, mis siin vette lasti, siis maailma meredel seilasid ja saarlastele palju tuntust ja kuulsust kogusid.

Olulisim on tahe

Purjekas või laev olgu merekindel, sobiva süvisega, kergesti juhitav-hooldatav ja taskukohase hinnaga (kuigi jah, randlase paadiks on täna vist kujunenud küll Kasse-tüüpi kerge, mobiilne, vähe hooldust nõudev plastikpaat).
Põhiline, et inimestes tekiks tahe teha ja ehitada, mis sellest, et alus teinekord ehk maale jääbki. Sünnivad aga uued ideed, mida kõlbab kasutada. Mis on sadam või randumiskoht laevata, sadamahooneta?

Ilmselt on paljus vaja ka harjumusi muuta, kokku leppida. Arengumootoriks saab olla ikka kohalik aktiivne ja ettevõtlik inimene ja omavalitsus. Vaevalt et me olulistes valdkondades riigi abita hakkama saame, aga selleks oleme valinud inimesed, kes esindavad paikkonda kokkulepitud strateegilistes küsimustes.
Maakonna jaoks on ka vajalik riigiametite tagasitoomine siiasamasse saartele ja seda nii, et nende ametite olemasolu ka märgata oleks. Meil on ju praegu veeteede ameti osakond, ent selle tegevus on pea märkamatu.

Olgem ausad, aerupaadiga sõuda oskame või tahame me üha vähem, meie ujumisoskus on kasin, teadmised merest, mereelustikust ja meres või merel toimuvast napid ja sageli eluvõõrad. Randlase ja kalamehe tarkused on hääbumas ning alles jäänud oskuste-võimaluste kasutamine olematu.
Tähtis on erinevate lisaväärtuste loomine saartel, Saare maakonnas. See on eeldus töökohtade tekkeks ning meie maakonna tulevikuks ja arenguks ning hakkama saamiseks.

Ja meie saarte loodus, kaitse- ja rannaalad – kuidas on lood nende heakorraga ning avatusega külastusteks? Peaksime kasutama ka unustusse vajunud ravimudaga seonduvaid võimalusi.
Siiski tuleb meil valmis olla ka looduse vingerpussideks-tagasilöökideks, mis ikka ja jälle korduvad. Loodus on tujukas, ta toob meile üleujutusi, torme, mis võivad meid ettearvamatult mõjutada ja panna sageli üsna abitusse olukorda.

Paraku ei saa kavandatu ja ideed teoks üleöö, vaid aastatega, kuid juba täna tuleb panustada mereharidusse, mitmesugustesse koolitustesse, ümberõppesse, klubilisse tegevusse.
Mõelgem ikka ettevõtlikult ja arutagem, mida juba täna teha saaks, toetudes seejuures meretarkusele, nagu saarlased muiste.

Hillar Lipp
saarlane

Print Friendly, PDF & Email