Kustkohast need õppematerjalid välja võluti? (1)

Näol veider muie, lasen läbi pea joosta piltidel kooliaegadest ja püüan selekteerida, mida võtta, mida jätta. Tõsi ta on, et meenub nii mõnigi Švejki tegemistega sarnane lugu Kuressaare ametikooli õppeköögis. Las ajalugu siinkohal vaikib…

Need neli aastat esimesi samme kulinaariamaailma avastamisel süstisid mulle rohkelt eneseusku ja teadmist, et ma ajan õiget rida. Pean tunnistama, et jah, minu poolest oleksid need õpinguaastad võinud kõik õppeköögis mööduda. No lihtsalt ei tekkinud samasugust “sädet” mõne “lemmikõppeainega” nagu matemaatika või keemia.

Köögis protsesse juhtida, lähtudes kas oma teadmatusest või teadlikkusest, oli märksa lihtsam ja nauditavam. Paraku on elus aga paljude asjadega nii, et ei saa ühte ilma teiseta.

Eesmärgikindlad inimesed

Paber, mille ma sain Kuressaare ametikoolist kevadel 2000, oli väike piisk karikasse, mida ma endiselt erinevate kokanduslike oskustega täidan. Ilma selle esimese piisata poleks sel
mikstuuril karikas just sellist maitset, mille üle ma hetkel õnnelik olen.
Olen ikka ja jälle mõelnud, et mul oli hea meel õppida koos paljude andekate ja eesmärgikindlate inimestega, kes hetkel liigutavad suuremaid või väiksemaid mägesid siin- või sealpool piiri.

Julgen väita, et ühestki varasemast ega hilisemast lennust ei ole välja kasvanud nii palju juhtivaid kokkasid kui 2000. aasta lennust. Ega’s hea veini tegemine õnnestu ka igal aastal.
Raske on seletada, miks see nii on läinud. Tugev konkurents juba koolis, head ja nõudlikud õpetajad või suur, lihtsalt suur tahe? Mine võta kinni. Igatahes on mul selle üle ilmatuma hea meel!

Äramärkimist vajab ka tolleaegsete kokanduseriala õpetajate tublidus. 1996. aastal, kui ametikooli tulin, pärines kogu kulinaarne taust ikkagi sovietiajast. Selle aja kokandusõpetajate nahas ei oleks küll soovinud olla.
Füüsika on olnud muutumatu läbi aegade, aga kokanduses hakkasid just sel ajal puhuma läänelikud tuuled. Imestan siiani, kust need õppematerjalid ikka ja alati välja võluti. Vaadates kulinaaria hetkeseisu tänapäeval, on areng olnud ikka meeeeeletu!

Müts maha ametikooli ees!

Oleksin võinud oma paberist kokamütsi ära süüa, kui keegi oleks mulle aastal 1996 öelnud, et meie koolist läheb keegi Jaapanisse kokandusvõistlusele. Aastal 2007 see nii just oli. Müts maha kooli ees, kes alati on püüdnud ajaga kaasas käia.
Ühes asjas olen ma ametikooli puhul alati veendunud olnud: see kool on pidevalt ja ühtlaselt arenemas.

Hariduses ei saa lubada seda luksust, et loorberitele puhkama jääda. Väga lihtne paralleel kokandusega – ei saa nii, et järgmisel aastal võtan ma tööd köögis natuke pealiskaudsemalt. Mõeldes nii, leiad ennast üsna pea keskmiste seast.
Mul on olnud äärmiselt hea meel õppida ühes Eesti kokanduse eliitkoolis. Soovin, et Kuressaare ametikool astuks ajaga ikka ühes taktis!

Peeter Pihel
Kokk, Kuressaare ametikooli vilistlane 

Print Friendly, PDF & Email